Selle purjelaevade ja puksiir-aurulaeva sadamastseeni nikerdas valmis minu isa Jüri vanaonu ehk minu vanavanaema Marie Lapriku (s. Hindrikson) vend. Ilmselt kusagil 19. sajandi lõpul või eelmise sajandi alguses. Kokku oli tal kolm venda, kes meremeestena üle Atlandi sõitsid. Kes aga kolmest vennast (Endrik, Johann, August Jacob) see pildi tegija oli, seda enam ei tea ja pole ka kelleltki küsida.
Igatahes oli see pilt ja veel 3 sarnast pilti minu Pärnu vanaema Gertrud Vilhelmine elutoa seinal aukohal pikki aastaid.
Lapsena need mulle kangesti meeldisid, sest mudelid klaasi taga olid ju nagu päriselu laevad ja eriti meeldis mulle see 3D lähenemine.
Nüüd on pilt meie maakodus. Hoitud ja hinnatud.
Vahepeal said tagasi oma kohale ka perenaise kogutud vanad nõud.
Kui vahepeal tundus, et puhvetkapp on saanud veekahjustusi ja on küsitav, kas teda ikka kasutada saab. Siis nüüd on ta kenasti puhastatud, taastatud, õlitatud ja omal kohal tagasi. Vanad nõud edevalt krooniks.
Vanade toolide komplekt, mis põlengus kõik veidi kannatada said, üks rohkem kui teised, sai uue viimistluse ja nimeks “Hingelind”.
Ja veel mõned korrastatud vanad asjad:
nurgatool, mis sai uue istumise aluse ja polstir
sulasekapp sai puhastatud ja ruunidest mustri
kiiktool sai musta värvi ja samuti lambi jalg + uus lambivari
väike sahver vajas lihtsalt puhastamist, tuulutamist ja uue koha leidmist trepi all
Jah, 2023 aasta on möödunud suuremas osas maakodu taastamise tähe all. Sellel suvel lükkasime edasi ka oma tavapärase perereisi, et maamajaga ühele poole saada. Parem üks aasta pingutada rohkem ja siis edaspidi nautida vabadust valida oma paiknemisi ja liikumisi nii suvel kui teistel aastaaegadel.
Niisiis, eelmisest postitusest juba teate, et sisetööd on lõpetamise järgus. Peamiselt värvimised, liistud, viimased sättimised jne. See on minu jaoks kõige magusam etapp kogu renoveerimisest. Kui saab panna oma kohale tagasi mööbli, millelt eemaldatud hirmsa õnnetuse viimsedki jäägid, ning hoolikalt hoitud-puhastatud vanad esemed, mis talumajaga vaieldamatult kokku käivad.
Eelmise aasta eelviimasel päeval tõime laost ära esimese kärutäie mööblit ja muud dekoratiivset kraami. Kahjuks selgus, et üle 3 aasta lao-elu on mitmele vanale mööblitükile päris raskelt mõjunud. Mõned asjad olid ka sellised, mis olid saanud veidi rohkem kuumust. Ja näiteks minu lemmik – puhvetkapp, ilusate reljeefsete roheliste antiiksete ukseklaasidega, oli niiskusest hallitama läinud ja nüüd ei teagi, mis sellega edasi teha. Kas annab üldse päästa veel? Eks kevadel püüame teda tuulutada ja kuivatada ja ehk mingi vahendiga töödelda. Kui sellest kasu on, siis ehk saame kapi taastada ja tuppa tagasi tuua.
Teine suur murelaps on pehme mööbel, mille polstri osad on täielikult kahjustatud kustutusveest ja suitsust. Kolm tugitooli, üks väiksem uus-rokokoo diivan ja kaks pinki. Ma siiski olen optimistlik ja valmis need polstri osad kõik uued tegema. Kuidagi ei suuda leppida, et neist enam üldse asja ei saa. Küll me midagi välja mõtleme.
Nagu öeldud, siis tõime käruga ära nii palju kui mahtus. Aga väga nagu ei mahtunudki. Ainult mõned kapid.
Panen siia pilte, mis nüüd taas “kodus” on. Mõni ese on sellises seisus, et sellega tuleb enne veidi vaeva näha, kui saab tuppa oma kohale panna.
Näiteks vana seinakell oli ülemisest osas saanud kuumakahjustusi ja puit veidi söestunud. Ka lihvides ei saanud algset puidu tooni enam taastada ja nii otsustasin selle siis mustaks värvida. Kell sai endale ka uue koha. Kui varem oli ta köögis, siis nüüd kolis elama rehetuppa.
Kummutipealne peegel on samuti saanud nii vee, tahma kui kuumakahjustusi. vana lakk on kobrutama hakanud ja samuti on peegli ülemine karniis kuuma tõttu veidi tumedamaks muutunud. Selle esemega tuleb mul veidi rohkem vaeva näha ja ilmselt jääb suurem töö kevadesse kui saan juba õues lihvida ja tolmutada.
Üsan heas seisus oli aga köögi kummut, millel töötasapinna ära lihvisin ja uuesti õlitasin. Natuke oli ka seismisest kopitanud lõhna kapis sees aga ka selle sain lõhnaeemaldaja ja kuivatamisega kenasti eemaldatud. Kapp on nüüd tagasi oma aukohal köögis ja temale kaaslaseks uus (vana) nõuderiiul, mille restaureerimise lugu juba varasemast postitusest lugeda saite.
Lõpuks ometi sain kastidest välja pakkida mõned oma kogutud vanad dekoratiivsedesemed ja neile sobivad kohad leida riiulitel, ahju peal ja akende laudadel.
Vahepeal pole mitu kuud uudiseid jaganud, aga selle puudujäägi saame kohe kõrvaldatud 🙂
Oleme vahepeal usinad olnud ja tegelenud hästi palju igasuguste pisiasjadega. Kusjuures, need pisiasjad on sellised, mis olid meil suures osas tegemata juba eelmise renoveerimisega 10 aastat tagasi. Lihtsalt jäid ootele ja nii see läks. Eelkõige siis siseviimistlusega seotud.
Seekord aga otsustasime, et teeme tõepoolest kõik lõpuni nii, nagu algne plaan oli.
Aga suve lõpul jõudsil kätte see aeg, kui saime öelda, et näiteks ” x tuba on valmis”. Ja sügisega on neid muudkui juurde lisandunud.
Teine korrus on täiesti valmis. Viimased pisiasjad, mis juba kaua-kaua ootasid, oli korstende krohvimine, lubjatamine ja korstna-põranda vahede viimistlemine. Mõned pildid ka.
2. Töötuba on valmis. Suur töö oli põranda täielik lihvimine ja uuesti viimistlemine (toonvaha + õlivaha). Aga on ikka ilus küll. Trepi juurde sai tehtud ka samast talust leitud vanade tööriistade dekoratiivne sein. Muidu vedelesid need metalli ja puidu jupid mul igal pool kastides ja jäid pidevalt remondi tegemise ajal ette. Nüüd neil oma koht olemas. Lisaks saime (lõpuks!) töötoas tehtud ka akendele aknalauad, paled ja liistud. Ei ole traditsiooniline lähenemine, kuid mulle endale väga meeldib. Pildid lisatud.
3. Esik ja vannituba. Kõik on valmis, isegi liistud on pandud (mida enne põlengut ei olnud). Ainult vaibad on panemata, sest sisse-välja kõndimine ja aiatööde tegemine on sügisel väga savi-sopane tegevus ja seepärast on vel maas ajutine põrandakate. Mõned pildid ka, detailidest.
4. Köök Köök on valmis. Kõik siseviimistluse tööd on tehtud. Puudu on vaid üks suurem köögikapp, mis endiselt laos ootab toomist ja seinariiul, mis on vaja kapi kohale paigaldada. Köögilaua ja söögitoolid tõin oktoobris laost ära. Sellega oli üks veider emotsionaalne hetk. Mingil põhjusel, kui laud ja toolid olid tagasi köögis oma kohal, tuli mul täitsa tõsine pisar silmast. Midagi sellist nagu siis, kui Magnusel beebina esimest korda palavikukrambid olis ja ma temaga nädal aega haiglas pidin olema. Seal ma suutsin olla asjalik ja vapper, aga kui Iff meile haiglasse lõpuks järele tuli ja ma haigusest paranenud lapsega autosse istusin, siis tuli ilmselt pingelangus ja terve tee koju ma lihtsalt lahistasin.
Ja vot selle köögilauaga oli natuke nagu sama tunne. Mingi verstapost oli sellega läbitud ja see tunne, et ma oleme oma maja tagasi saanud, oli päris tugev. Sellist reaktsiooni ei osanud ma kuidagi enda puhul ennustada.
Kuna aga praegu on köögis mõned remondimaterjalid ja vahendid, siis ilusat pilt veel ei saanud. Aga selle ilusa pildi teen jõuludeks kindlasti ära.
4. Peremehe ja perenaise kamber 2013 aastal, kui me esimest renoveerimise ringi tegime, siis olid köök ja magamistuba meie esimesed valminud toad. Seekord käis valmimine natuke teist rada pidi aga praeguseks on mõlemad sellises seisus, et saaks sisse kolida. Magamise jaoks puudub veel madrats, sest kõik tekstiil ja pehme mööbel tuli meil pärast põlengut ära visata. Kambri vaade.
5. Rehetuba ja tagatuba Rehetoas tuli meil uuesti puhastada kõik seinapalgid, need üle lihvida ja vahaga viimistleda. Lisaks lihvisime üle kogu põranda. Algselt oli küll mõte, et proovime seal nii teha, et teeme korraliku puhastuse ja paneme uue vaha peale. Aga siis otsustasime ikkagi teha täiesti puhtaks. Värskelt lihvitud põrand oli nii ilus ja puhas ja tegi kogu rehetoa osa oluliselt helgemaks, valgemaks. Muidu seal kuidagi hämaramapoolne. Niisiis saigi otsustatud, et teeme hoopis põranda valgeks. Mitte värviga aga tooniva vahaga. Ja no see oli ikka õige otsus. Oleme väga rahul tulemusega. Rehetoaga on seis selline, et seal on vaja veel vaid ahi (issand ma nägin vaeva selle krohvimisega) üle võõbata lubivärviga ning mõned üksikud liistud panna. Ahjaa, uksele mis viib verandale on vaja teha ka põsed ja panna liistud. Kusjuures rehetoa vaheuks, mis oli meil ka eelmisest korrast ilma liistudeta, sai seekord omale “vormi” selga. Olen väga rahul endaga, sest see oli ikka paras nuputamine, kuidas kõverat palkseina ja sirget ukselengi omavahel esteetiliselt siduda. Sirge liist sinna ju ei passinud kohe üldse. Lisan pildid ukse ümbrisest mõlemalt poolt. Nädalavahetusel said üles kardinapuud ja ette ka esimesed kardinad (pisaraid ei olnud, õnneks).
Rehetoas on vaja nipet-näpet nokitseda muidugi. Päris valmis veel ei ole. Mõned laeliistud panna ja mõned põrandaliistud ka.
Välitöödest on vahepeal tehtud päris mitmeid: – puurkaev – vesi puurkaevust majja – majaesine terrassi aluspind
Eks teha on veel omajagu: – terrassile kivid – kõnnitee parkla juurest majani – aiateed – vihmaveerennid – kaevuümbris – haljastus – aed (no see vahepeal suurest kurvastuses pikali kukkunud) – uued väravapostid – verandale uus põrand, seinad ja aknaümbrised.
Aga need kõik ilmselt kevadised tööd.
Varsti on aeg garaazist välja otsida kõik kastid, kuhu mul nõud ja muud sisustuse atribuutika on pakitud. Varsti-varsti saame maakoju end taas sisse seada.
Õige vastus oleks, et “mõne inimese puhul hoolitseb ja mõne puhul ei hoolitse”.
Minu puhul võib öelda, et ikka väga hoolitseb. Kes mind veidike tunnevad, siis teavad, et ma olen selline inimene, kes naljalt mingeid enam-vähem korras asju (või ka riideid) ära ei viska. No käsi lihtsalt ei tõuse. Selle asemel parandan-puhastan-uuendan, et saaks jälle mõnusasti kasutada. Ja maamajas nokitsemine on mu jaoks absoluutselt puhkus – nii vaimseks taastootmiseks kui oma loomingulise mina väljaelamiseks.
Seda võib nimetada taaskasutuse elustiiliks, kokkuhoidlikkuseks või ka kitsipunglikkuseks. Kes kuidas soovib 😉
Ühesõnaga, mõtlesin et jagan vahepeal ka veidi loomingulisema sisuga postitusi. Seekord võtsin nõuks näidata, milliseid vanu esemeid ja põlengus kannatada saanud asjakesi, olen püüdnud taastada ja kasutuskõlblikumaks muuta. Võis siis kohandada neid selliselt, et need sobiksid meie maamajaga. See siis olnud minu nokitsemise ja vaimse maandamise-taastootmise-puhkamise tegevuseks.
1. Väike riiul-nagi Riiul sai kannatada põlengus, pealmine osa oli täitsa süsimust aga õnneks puit ei olnud veel päris põlema läinud. Värvuselt oli ta ka enne samasugune punane aga pärast õnnetust ikka üsna kole. Mõni oleks selle ilmselt minema visanud aga mina mitte. Kahjuks mul pole pilti “enne” ja panen siia ainult lõpptulemuse. Riiul sai puhastatud, lihvitud, kruntvärvi alla ja uue ilusa punase värvi peale. Lisaks kauni mustri Lihula lilltikandi ainetel. Muuseas, meie maja on kohe Kirbla küla külje alla ja Kirbla naiste rahvariide seelikud on just sarnast punast värvi ning kauni lilltikandiga.
2. Puidust tool See tool seisis mul tegelikult juba päris algusest, leidsin ta aidast ja ei raatsinud ära visata. Olin ta raami ca 10 aastat tagasi ära puhastanud ja üle peitsinud, põhja sel toolil enam polnud. Kuna ma ühtlasi olen ka selline värvide armastaja, siis sai toolile valitud vähe särtsakam välimus. Raami värvisin tumeroheliseks, seljatoe elemendi tegin akrüülvärvidega rahvariide-kirjuks ja istumise kohale kasutasime ära ühe seisma jäänud tammest liimpuit kilbi tüki (oli kusagilt välja lõigatud). See oli enam-vähem sobivas suuruses, natuke tuli seda küll mõõtu lõigata, et ta kenasti raami peale mahuks. Vot selline lahendus siis.
3. Esiku konsool-lauake On meie juures olnud juba päris pikki aastaid. Kunagi oli ta osa magamistoa mööblist kui me veel Tatari korteris elasime. Siis aga reisis meiega maamajja ja oli ustavalt oma rolli täitmas maamaja esikus. Tema algne ilme oli ka muidugi kena – tumepruun ja kergelt lillaka alatooniga puidupeits. Põlemise käigus ja asjade väljavedamisega majast sai tema pealisplaat kahjustada ja päris palju vett. Kasutamiseks seda enam taastada ei õnnestunud. Niisiis tegime talle uue pealmise plaadi, freesisime sisse kauni kujuga profiili plaadi äärtesse (kalli abikaasa abil) ja värvisin korpuse ning sahtlid kenasti tumeroheliseks (sama värv, mis eelmisel toolil). Sahtlid said ka endale uued portselanist nupud ja kuidagi juhtus nii, et ostes tundus nuppude mustri värv sinakas aga kui ette panin, siis oli täpselt seda värvi, mis kapikese raam. Nii, et läks hästi sellega 😀 Selline stiil sobib maamajasse rohkem, kuigi ka enne oli ta igati nunnu. Mul vist “enne” pilti ei olegi. Pean otsima kas leian.
4. Kööginõude riiul Oli meil kasutusel köögis ja sai kunagi aastal 2014 kombineeritud ühest lihtsast taluriiulist ja ühest kapi kroonist, mille ma ei-tea-kust-kohast soetanud olin. Siis oli meie stiil rohkem “talulik” ja sellisena sobis riiul meile igati hästi. Otsustasin aga köögi teha siiski veidi maamajalikuma ja riiulit tsuti upgreidida. Riiul sai helehalli värvuse ja klaasidega uksed ette. samuti portselanist uksenupud (samasugused nagu esiku konsool-lauakesel). Panen siia nii “enne” kui “pärast” pildi riiulist ja köögi nurgakesest, sest ka kraanikausi raami värvisin sama värvi. Nagu komplekt või nii 😀
5. Vitstest tool Ootas ka oma aega juba aastaid. Eks ta oli saanud päris palju kannatada, mõned vitsad olid puudu, mõned katki läinud. Põhi oli poolik ja ega seal istuda ei saanud. Meil aga maal palju hõbepajusid, lõikasin siis neid kevadel, leotasin ning kasutasin parandamiseks ära. Sai täitsa kobe aga uute ja vanade vitste vahe oli liiga kontrastne. Mis seal ikka, sega siis toonijate abil kokku sellise värvi, mida võib mu üheks viimaste aastate lemmikuks nimetada ja pintseldasin ta lihtlabaselt üle. No tuleb tunnistada, et nende vitste värvimine oli ikka tüütu. Aga lõpuks sai tehtud ja siis ka selline sobiva katteriidega istumispadi juurde nikerdatud. Muuseas, istumispadja kangas on abikaasa vanadest triiksärkidest, sest ka neid ei ole ma ära visanud vaid kavatsen neist kunagi lapitehnikas voodikatted ja kardinad õmmelda. Jah, ma saan aru, et ma olen oma taaskasutuses juba veidi veider, aga no mis siis. Lõpptulemus siis pildil aga nagu ikka jäi tegemata “enne” pilt.
6. Vana tööpink Ootas ka juba väga kaua aega puhastamist ja putitamist. selle laua me tõime kunagi ühest vanast talust Pärnu lähedalt Häädemeestelt. Laud sai puhastatud ja veidi siledamaks lihvitud, veidi vajas ka jalgade raam kohendamist. Ja juba leidis laud ka kasutamist erakorraliseks veebikohtumiseks.
7. Kummut Kasutasime seda maal abiköögis juba päris mitu aastat. Eks ta sai ka põlengus veidi kannatada kuid õnneks mitte niipalju, et taastada ei kannataks. See kummut oli samast komplektist konsool-lauaga ehk siis tema viimistluseks oli puiduspoon ja tumepruun lillaka kumaga peits. Tulemus aga sai selline ja kummut tagasi abiköögis, mis samuti põhjaliku uuenduse sai.
8. Mõned nipet-näpet asjad veel Panen siia lihtsalt pilte asjadest, mis puhastatud-parandatud-värskendatud ja uuesti kasutusele võetud.
Nõuderiiuul, lihvitud ja puhastatudNõuderiiul värvitud ja õlitatud.Üks vana talutool, sai lihvitud ja puhastatud.Riiulikandurid, lihtsalt pintseldasin musta metallivärviga üle, et viisakamad oleksid.Vana metallist vitstega puidust kast. Puhastatud ja lihvitud ning peitsitud.Puhastatud ja lihvitud puidust dekoratiivne vaas – sai uue värvi ja natuke lillemustrit.Esiku riiul, mis sai kõige rohkem põlemise ja kuumakahjustusi.Riiul pärast värvimist ja uue plaadi ootel.
Praeguseks kõik. Hakkan varsti ühe-või paarikaupa mööblit laost majja tooma ja eks siis ole näha, kas ja kuipalju nad taastamist vajavad. Siis aga juba uued postitused.
Eelmise aasta augustist saadik, kui tegin siia viimase postituse, on maamaja seis päris oluliselt edenenud.
Katus
Kõige suurem samm edasi oli siis, kui sai valmis katus. Katuseplekk sai peale ja töö meile üle antud 13. novembril. Plekksepp oli ka ise väga rahul tulemusega ja ütles, et tuli ülimalt korralik katus, mis peab vastu vähemalt 100 aastat.
Kui eelmises versioonis oli majal peaaegu algupärane kimmkatus (varasemalt laastukatus ja siis eterniit), siis seekord valisime materjalik plekkkatuse. Värviks tumedam hall.
Katusetööde algus aprillis 2022.
Katusetöödele kulus palju aega, sest välja tuli vahetada 8 sarikapaari, seejärel kogu katus uuesti soojustada, kõik katuseaknad asendada ning lõpuks ka plekk peale panna. See kõik võttis aega märtsist novembrini 2022 aastal.
Fassaad
Samal ajal oli maja välisfassaad (voodrilaud) eemaldatud, niiskust saanud soojustus välja võetud ning palgid kuivasid tuule ja värske õhu käes põlengust alates.
Nüüd aga, kui katus pea kohal, oli vaja ka maja kinni saada, et edasi liikuda nii sisetöödega kui fassaadi töödega. Esimeses järjekorras paigaldati vannitoale uus aken ja selle kõrvale esikusse uus välisuks – mõlemad olid põlengus kannatada saanud ning kasutuseks kõlbmatud.
Seejärel soojustati maja väljastpoolt, lisati tuuletõke ning paigaldati voodrilaud. Väine fassaad jäi sama, mis ka eelnevalt – püstise voodrilaua peal peened liistud. Kui maja väljastpoolt kinni, siis saime alustada sisetöödega.
Siin on näha uus värvimata vooder, värvitud ja päris tagaosas vana voodrilaud.
Esimesed sisetööd
Kuna põlengu lähiulatuses oli päris palju kuuma- ja tahmakahjustusi, siis otsustasime tellida liivapritsi puhastuse, et kõik määrdunud palgid uuesti puhtaks saada. Töömees, kes kohale tuli, oli asjalik ja töö kiire. Kuid paraku liivaprits kõiki tahmajääke ikkagi ei eemaldanud. Liivaprits tekitas puidu pehmemas osas sisse sooned ja puidu pealispind jäi reljeefne ning kirju. Puhtaks sai nö pehmem puidu osa. Pidime siiski kõik pinnad uuesti nurklihvijaga üle käima, et veidi paremat üldmuljet luua. Liiva oli palju, tolmu oli palju ja koristamist oli palju.
Selline nägi köök välja enne palkide puhastamist (vaata korstna kõrval soojamüüri pealset seina). Oktoober 2022.Köögi sein, mis sai kuumakahjustusi aga mida liivapritsiga ei töödeldud. Näide palgist enne ja pärast nurklihvijaga puhastamist. November 2022.
Elekter
Kuna kogu vahelagi sai kustutusvee poolt üle ujutatud, siis tuli eemaldada kogu lae soojustus ja vedada uued elektrijuhtmed. Kui juhtmed veetud, sai paigaldada uue soojustuse, aurutõkkepaberi ning järgmise tööna ootab lagede laudistamine. Rehetoas ja tagatoas saame kasutada mõned laelauad, mis tervena laest alla võeti (paljud siiski läksid katki), köögis, esikus ja vannitoas aga tuleb uus materjal osta.
Vannituba
Vannitoast sai arvatavalt tulekahju alguse ja see ruum ka kõige enam kannatada. Õnneks on endiselt paigas minu enda pandud põrandaplaadid ja elektriku testimisi usaldades töötab tegelikult ka põrandasoojustus. See tähendab, et põrandasoojustuse elektrijuhtmed ei saanud kannatada ja neid saab kasutada.
Vannitoas eemaldasime aga kõik muu siseviimistluse, mis olemas oli. katki läks WC loputuskast, WC potile tuli kuuma tõttu sisse mõra ja samuti põles ära kraanikausi kapp koos tasapinnaga.
Vahepeal sai vannitoast ladu ja kolikamber.
Loomulikult tuli uuesti vedada kogu torustik dushi, kraanikausi ja köögi valamu jaoks. Need tööd tehtud, sai seina kipsplaat, mille kavatseme osaliselt plaatida ja osaliselt voodrilauaga katta. Mõnesse kohta tuleb ka niiskuskindel värv ja võib olla kuhugi ka väike tapeedilaik 😉
Vannitoa seinad on kipsplaadiga kaetud ja ootab järgmisi tegevusi. Märts 2023.
Järgmised tegevused
Lagede viimistlemine – voodrilauad peitsida ja lakke panna
Vannitoa plaatimine
Esiku vaheseinad soojustada, voodrilauaga katta
Elektritööd lõpetada (pistikud, lülitid jms)
Krohvimistööd ja lubivärvimine (vaheseina vundament, reheahi)
Ootame kevadet, et lahti võtta veel selle majaosa väline voodrilaud, mille osas arvasime, et see vett ei saanud. Aga ilmselt siiski sai ja nüüd on kusagil niiskus sees. Laseme palgil suve läbi kuivada ja tuulduda ning siis tuleb ka sellele osale uus soojustus, tuuletõke ja vooder peale panna.
Kevadet ootab ka meie aed. Vahepeal on mu majaesine lillepeenar olnud pea 2 suve põlenud ehitusjääkide all ja loomulikult on seal vohamas naat ning muud tüütud umbrohud. Käed sügelevad juba selle järele, et peenar saaks taastatud ja malts välja kaevatud. Plaanisin nii, et kaevan üles kõik taimed, eemaldan naadi ja juured, ning seejärel uuendan paigutust ning harvendan ülekasvanud mättaid. Aga. Peenar on suur ja eks sellele kulub päris palju vaeva.
Kokkuvõtteks võib öelda, et asjad liiguvad. Igatsen väga selle järele, et saaks perega taas maal olla ja vaikselt omi asju seal toimetada.
Mul on plaanis meie järgmistest tegemistest siia logisid kirjutada ja kes tunneb, et tahab mõnel nädalavahetusel appi tulla, siis – oled lahkesti oodatud 🙂
Selle hunniku all on minu lillepeenar, mida kevadel päästma hakata.
Reisi viimane sihtpunkt oli Warssaw, Poola pealinn.
Tegelikult ei olnudki Warssaw meie huviobjektiks, pigem jäi kojusõidu tee peale. Otsustasime aga siiski teha seal ühe ööbimise ja hommikul startides otse koju jõuda.
7. august
WARSSAW
Wroclawis sõime hotellis toeka hommikusöögi ning asusime teele. Warssawi sõit kestis kokku 3 tundi ja mõnikümmend minutit. Kuna me nii varakult hotelli sisse registreerida ei saanud, siis suundusime otse vanalinna poole ja parkisime auto võimalikult lähedale. Warssawis on nädalavahetusel parkimine tasuta ja sellest oli ka aru saada, sest kõikvõimalikud kohad tänaval oli autosid täis. Isegi 10 min tiirutamise järel ei leidnud me ühtegi vaba kohta. Seega sai panustatud väiksema tasulise parkla peale, kus 4 h maksis kokku 18 PLNi. No mis raha see on, eksole.
Vanalinna jõudmiseks läks ca 7 min ja leidsime taas eest meeletud rahvahulgad. Eestlase jaoks üsna harjumatu. Seda enam, et me siin kodus olles väldime isegi rahvarohkeid üritusi ja näiteks Selveri “hullusid päevasid”.
Esmalt oli ülesandeks leida WC ja seejärel mõistlik söögikoht. Tualetid leidsime ja söögikoha ka.
näpud püsti
Kui kõhud täis, siis tegime turistidele sobiliku ringkäigu vanalinnas. Muuhulgas külastasime vanalinna ja Uuslinna ning kõndisime Kuningate teekonnal, mis saab alguse Kuningalossist ja selle ees asuvast platsist.
Warssawi kohta ütlesid meie kohalikud tuttavad, et seal pole praktiliselt ühtegi originaalis säilinud vanalinna maja, sest Warssawi pommitamisega II maailmasõja ajal tehti kogu linn sisuliselt maatasa. Ka ei ela Warssawis ühtegi inimest, kelle kohalik põlvnemine oleks pikem kui 80 aastat. See tähendab, et ka sealne elanikkond sisuliselt kadus linna hävitamisega.
Vanalinn ja Kuningalossi taastamisega aga on aastakümneid tegeletud ja see on suudetud peaaegu taastada. Ainus, mis sõjast alles jäi, oligi tänavate võrgustik.
Millegipärast me arvasime, et Warssawis pole eriti midagi vaadata. Seda enam olime üllatunud ja rahul, et leidsime eest muheda ja koduse olemisega vanalinna.
Sellega lõppes meie ametlik Poolaga tutvumise reisi osa ja suundusime hotelli.
Vaade meie toa aknast
Radisson Collection Hotel Warssawis oli nagu kirss tordil. 5-tärni hotell kõikide mugavustega, sealhulgas bassein ja SPA kompleks. Muidugi kasutasime seda mõnuga ära, sest nädal otsa igapäevaselt pikkade vahemaade kõndimine oli meid omajagu väsitanud.
Vedelesime basseinis ja käisime saunas. Päris ootamatu, et saunas sattus olema üks (võis olla türgi rahvusest) noorem mees, kes küsis luba leili visata ning seejärel hakkas rätikuga meile, kes me laval istusime, kuuma tuult lehvitama. Ikka nii, et igaühe suunas tegi 3 jõulist rätikuviibet ja nii mitu-mitu ringi.
Minu jaoks oli selline heatahtlik teenus esmakordne. Täitsa meeldiv. Viimaks, kui jäime umbes 5-kesi lavale (mina, Ivo ja 3 välimaalast) hakkas ka jutuke veerema. Kohe uuriti, kustkandist me pärit oleme. Eesti oli neile hästi teada. Rääkisime Poolast, Poola ajaloost ja Balti riikide iseseisvusest. Väga põgusalt ka ukrainlastest ja sõjast tingitud immigratsioonist jne.
Selline meeldiv õhtupoolik saunas siis 🙂
Hiljem, õhtul, tellisime poistele tuppa õhtusöögi ja läksime ise alla baari kokteile ja suupisteid nautima.
8. august
12 tundi sõitu ja olimegi kodus.
Ja nüüd natuke ka reisisellidest, toidust ja turistiks olemisest.
Reisisellid
Turistinänn
Seekord oli mu üheks ülesandeks reisilt midagi meenutamiseks kaasa tuua, aga see pidi olema kasutatav. Siin pildil kogu mu saak.
Lublin – puidust hobune ja linnamotiiviga sokid
Krakow – kohaliku kunstniku maalitud klaasist vaas, Starbucks Krakowi kohvitassid
Zakopane – lõikelaud ja muud puidust nikerdised – peamiselt köögitarvikud, nokamüts
Wroclaw – loomaaiast linasest kandekott ja kaks plakatit, mis juba eelmises postituses kuvatud said
Warssaw – koobalt värviga savikannuke ja lusikas, kuke-kujuline kuuseehe
Kuuseehted on uus traditsioon reisidelt kaasa tuua. Nüüd juba kahelt reisilt toodud ja nii ka edaspidi, kui vähegi võimalik.
Ise leian, et olin igati praktiline turist seekord 😉
Toit
Veider oli see, et me ei suutnud tükk aega tuvastada, mis võiks olla Poola rahvustoit, mida kindlasti seda maad külastades võiks proovida. Kui me seda kohalikult tuttavalt küsisime, siis ei osanud ta kohe niimoodi konkreetselt vastata. Pärast põgusat nõupidamist oma abikaasaga, pakkusid nad, et need võiksid olla nö Poola pelmeenid. Need siis hautatud või küpsetatud piruka-mõõtu pelmeenid ( u 3 korda suuremad kui meie oleme harjunud), mis täidetud erineva täidisega. Näiteks liha, liha ja köögiviljad, maitsestatud köögiviljad või kohupiim.
Restoranides neid väga ei pakutud. Seal ikka selline tavapärane menüü.
Söödud me ju saime sel reisil ja otseselt nuriseda poleks põhjust. Samas, toiduelamust nagu ei saanudki. Poisid sõid enamuse ajast pitsat või pastat. Mina püüdsin valida erinevaid roogi.
Kaks toitu, mis minu poolt kõrgemad punktid võiksid saada olid: Krakowis Mr Steak restoranis söödud Shish kebab ja Warssawis lõunasöögiks söödud ahjus küpsetatud pardiliha. Tegelikult oli taldrikul pool parti ja nii koib kui rinnaliha olid väga maitsvad ja hästi tehtud.
Väga maitsvad toidud olid ka Gliwitche linnakeses Ormianska restoranis. Eriti mõnusad olid nende kohapeal tehtud limonaadid.
Sandomierzis sain aga veidra hautatud kapsa osaliseks. Nimelt oli punast hakitud kapsast hautatud koos nelgi maitseaine ja kaneeliga. See oli ikka päris veider, aga söödav. Hautatud kapsas pidavat Poolas olema üsna tavapärane, kuid mitte selliste maitseainetega.
Linnades ei söönud me kordagi keskväljaku restoranis. No tegelikult Sandomierzis sõime ja kohe saime ka rämeda arve ning toiduga ei jäänud kohe üldse rahule. Lisaks oli ooteaeg lubatud 35 minuti asemel 55 minutit. Üldjuhul jäid meie restoraniarved 48 – 110 EURi vahele. Kõikides teistes söögikohtades oli toit päris maitsev, ooteaeg 15-25 min ja teenindus igati meeldiv.
Arvestades, et meid oli 4 inimest, nendest 3 kasvueas meest (suure söömaga, noh) ja tavaliselt tellisime härraga juurde kas ühe või kaks klaasi kohalikku õlut või majaveini. Siis minu hinnangul täitsa OK hinnaklass.
Mõned toidupildid ka siis lõpetuseks.
juba tühi Mohito klaaslõunasöök Warssawis
Kokkuvõtteks.
Soovitame Poolat reisi sihtkohana väga. Meile meeldis ja jäime igati rahule.
Aitäh lugemast, kes vastu pidas ja jäta FBsse või siiasamasse siis ka mõni kommentaar, kui miskit hinge läks.
Krakowit käisime avastamas tegelikult kaks korda. Esimesel korral pärast soolakaevanduse külastamist ja teisel korral pärast Zakopanes käimist. Krakowis kohapeal olime 2 päeva ja 3 ööd.
KRAKOW
Krakowi Waweli kindlus ja kuningaloss
… on Poola suuruselt teine ja üks vanimaid linnu. Väike-Poola vojevoodkonnas Visla jõe ääres asuv linn pärineb 7. sajandist. Kraków oli Poola ametlik pealinn kuni aastani 1596 ning on traditsiooniliselt olnud üks Poola akadeemilise, majandus-, kultuuri- ja kunstielu juhtivaid keskusi. Üheks Euroopa kaunimaks linnaks nimetatud vanalinn koos Waweli kuningalossiga on lisatud UNESCO maailmapärandi nimistusse.
Linn sai alguse Waweli mäel asuva alevikuna ja 965. aastal teati seda kui Kesk-Euroopa elavat kaubanduse keskust. Linnas elab umbes 780 000 elanikku ja lähiümbruses elab veel umbes 8 miljonit inimest. (Wikipedia)
Meie hotell asus vanalinnale väga lähedal, alla kilomeetri kõndimist. Esimesel päeval, pärast soolakaevanduse külastamist, kus tuli juba päris palju kõndida, oli minu päev sammude saak kokku üle 22-tuhande sammu.
Peamine külastuskoht on loomulikult vanalinna keskväljak, mida nad ise nimetavad turuplatsiks. Sealsamas olid ka kirikud ja loomulikult raekoda.
Keskväljak ja sinna suunduv peatänav olid paksult rahvast täis juba hommikutundidest alates kui pimedani. Pakun, et suurem osa neist olid poola enda siseturistid. Ka välismaalasi oli palju, eriti sakslasi ja itaallasi.
Päris keskväljakule me sööma minna ei tahtnud. Esiteks oli see puupüsti täis, ka restoranid olid rahvast täis, mõnes kohas suisa järjekorrad. Küll aga leidsime mõned tänavad eemal asuva Mr. Steak restorani ja maandusime sinna. Toit ja teenindus osutusid aga nii heaks, et ka järgmisel päeval käisime sealsamas. Muidugi sõime siis juba erinevaid roogi ja põhimõtteliselt maitsesime neljakesi kogu menüü ära 😉
Vanalinnas jõudsime vaadata ära lisaks keskväljakule ja ülikooli, käia mõnes poes, osta suveniire ja pikemalt külastasime ka Waweli kuningalossi. Huvitav tähelepanek, et kirikutesse turiste väga ei lastudki. Mõnes kohas oli suisa silt väljas “Mitte segada palvetajaid”.
Waweli kindlus ja kuningaloss said sõjas kõvasti kannatada. Reisijuhi raamatust lugesin, et kuningalossi on aegade jooksul ehitatud ja ümber ehitatud erinevates stiilides: keskaegne kindlus, renessanss ja barokk. Kuningalossi viimane versioon on ehitatud kahe Itaalia arhitekti poolt 1536, jäänud siis 16. sajandist unarusse (kuna kuningas kolis Warssawisse) ning taastatud 20. sajandi algusest võimalikult autentselt. Vaadata ja uudistada oli seal muidugi palju.
Video kuningalossi sisehoovist, mida ümbritses hoone neli külge, oli Itaalia arhitektide kujundatud ning toetub varem samas kohas asunud gooti stiilis hoone müüridele.
Ja mõned pildid õhtusest linnast ka.
Krakowi vanalinna kõrvaltänavKrakowi Ülikooli peahooneÜlikooli hooneTuruhoone õhtusel ajalTuruplats tuledesvaade linna poolevaade sillalt Waweli kindluselevaade jõele
ZAKOPANE
… on linnake Lõuna-Poolas Tsehhi piiri ääres Tatrates, kus elab 27 266 inimest.
Zakopane on Gorali kultuuri keskus ja seda nimetatakse sageli “Poola talvepealinnaks”. See on populaarne mägironimise, suusatamise ja turismi sihtkoht nii suvel kui talvel. Piirkonnas esineb ka loodusliku sooja veega allikaid, mille juurde on ehitatud tavaliselt kas veekeskused või hotellid. Thermal Spa’d on väga populaarsed ja paraku ka puhkuste kõrghooajal rahvast pungil, et mitte öelda massides.
Kuna veekeskusesse me lihtsalt ei mahtunud (meeletu autode rivi, ummikud ja kummis parklad), siis piirdusime jalatuskäigu ja lõunasöögiga linna keskuses. Pm üks pikk peatänav, kus jällegi oli meeletult inimesi, palju poode, suveniire aga ka ahvatlevaid kohvikuid, restorane, tänavatoidu kohti jne. Tuleb tunnistada, et pakkumist on palju, võimalusi seinast seina.
Pärast jalutuskäiku ja kõhutäidet tegime tiiru lähiümbruses ja nautisime vaateid.
Tagasiteel sõitsime läbi mitmest külakesest, mis nagu traditsiooniliselt kulgesid kohe tee ääres, kus valdavaks olid palkidest majad ja nn mägionnide arhitektuur. Väga armas ja meie jaoks kodune. Palkehitisi mujal Poolas me paraku ei näinud. Pidavat olema selle piirkonna arhitektuuri ajalooline pärand ja omapära. Natuke meenutas Austria ja Sveitsi mägikülakesi.
vana puidust kirik Dzianiszkiriku sisevaadetänav ja palkmajadTatradilus vaadesuusakeskuse tunnusedläbi külakese sõitesZakopane katused ja Tatrad
5. august
AUSCHWICZ
Meil oli juba enne reisi pereliikmetega arutelu, et kas me peaksime koonduslaagrist tehtud muuseumisse minema. Et koht, kus nii paljusid inimesi piinati, tapeti ja rüvetati – kas on õige sinna uudistama minna. Aga me häälestasime ennast ja oma järeltulijaid selliselt, et inimene peab ajalugu teadma ja mäletama, ka kõige õõvastavamaid ajajärke ning tegusid. Oma külaskäiguga me austame ajalugu ja neid, kes sinna oma elu jätsid ning mõistame hukka teod, mida inimsuse vastu tehtud on.
Kogu ringkäik Auschwitz 1 ja Birkenau laagrite aladel kestis 3 tundi. Ilm oli meeletult palav, pea 30 kraadi kuumust. Kuna kogu muuseumi ala oli jäetud selliselt, nagu ta kunagi oli, siis teed tolmasid ja barakkide vahel ei liikunud ka õhk. Me olime varustatud päikesekaitseks mütside ja suure hulga veepudelitega ning kasutasime igal võimalusel varjus seismist. Auschwitzist Birkenausse ja tagasi viis muuseumi buss.
See oli emotsionaalselt väga raske osa meie reisist, külastus Auschwitzi ja Birkenausse. Paaril korral tundsin kuidas mul läheb süda pahaks. Näiteks see koht, kus näidati koonduslaagris gaasikambrisse saadetud inimeste juukseid, mis neil ellnevalt peast lõigati. Nendest juustest tehti kangast, mis saadeti Saksamaale kasutamiseks ja müügiks. Ma parem ei mõtle, mille jaoks seda kangast kasutati. See lihtsalt ei ole minu mõistusele vastuvõetav.
Või piinamiskamber, kus umbes 1 x 1 meetrises ruumis pandi 4 inimest seisma mitmeteks päevadeks, kuhu tuli sisse ronida madalal asuvast luugist. Mul hakkas paha. Ma suutsin teha mõned üksikud pildid. Aga see oli … üle mõistuse.
Birkenau Birkenau naiste tsoonPerroon BirkenausAuschwitz 1Auschwitz 1Arbeit macht frei
Üks meie tuttav poolakas ütles, et pärast Auschwitzi külastust on vaja üht (või siis mitut) kangemat jooki.
Meie teekond viis edasi Wroclawi suunas ja teepeal kohtusime õhtusöögiks oma kohalike tuttavatega väikeses linnas Gliwiche, restoranis Ormianska, mis pakub peamiselt armeenia sugemetega toitu. Teenindajateks olid aga armsad ukraina neiud, asjalikud ja väga sõbralikud.
Heas seltskonnas ja sumedal õhtul chillides saime üle ka emotsionaalsest muserdusest, mis selle päevaga kaasa oli tulnud.
WROCLAW
Wroclavisse jõudsime päris pimedas ja linna kohta mingit tunnetust ei saanudki. Välja arvatud see, et on ikka suur linn küll. Linnas ja lähiümbruses elab kokku 1,25 miljonit inimest.
Wrocław on Sileesia ja Alam-Sileesia ajalooline pealinn. Tänapäeval on see Alam-Sileesia vojevoodkonna keskuseks. Linna ajalugu ulatub enam kui tuhande aasta taha ning erinevatel aegadel kuulunud Poola kuningriigi, Böömimaa kuningriigi, Ungari kuningriigi, Habsburgide Austria monarhia, Preisi kuningriigi ja Saksamaa alla. Wrocław sai pärast Teist maailmasõda toimunud ulatuslike piirimuutuste ja taastatud territooriumide tulemusena taas Poola osaks 1945. aastal.
Ajalooliselt ja kultuuriliselt, nii arvavad poolakad ka ise, on Wroclawi ja Sileesia piirkond kõige enam mõjutatud saksa kultuuri poolt. Seda on tegelikult näha ka linnapildis. Wroclawi vanalinn on suursugune ja võimas.
Wroclawis peatusime 2 ööd ja 1 päeva.
Rasmus oli Wroclawi peamiseks vaatamisväärsuseks valinud sealse Zoo, loomaaia. ja seda kindlal põhjusel. Nimelt on väga vähestes loomaaedades eksponeeritud sellised armsad närilised nagu KAPIBAARAD. Wroclavis olid nad olemas ja neid me otsima ka suundusime.
6. august
WROCLAW ZOO
Kasulik soovitus kohalike poolt oli alustada oma külastust võimalikult vara hommikusel ajal. Loomaaed avati kell 10.00 ja 10.07 olimegi juba loomaaias sees, piletid ilma igasuguse järjekorrata olemas ja valmis kapibaarasid otsima.
Wroclaw Zoo on kahtlemata üks suuremaid ja mitmekesisemaid kohti, kus me oleme käinud (üle 1100 isendi) ning kuulus ka selle poolest, et seal on väga kaasaegne hiiglaslik akvaarium kõikvõimalike mere-elukatega. Seda maja nimetatakse Afrikaarium`iks (Afrykarium). Rohkem saad lugeda siit: https://zoo.wroclaw.pl/en/afrykarium/
Ja mis siin ikka pikalt kirjutada, pildid räägivad iseenda eest.
AfrykariumManatee
Manatee (ma ei tea, mis eestikeelne nimetus on) kohta rääkis Rasmus laheda loo. Nimelt olid Kristoph Columbus oma ühel reisil manateesid vees märganud ja ekslikult arvanud, et need ongi näkineiud, kellest nõndapalju räägitud. Mehed olid väga pettunud olnud, sest “näkineiud” ei osutunud kuigi võluvateks nende arvates.
Zoo oli suurel alal ja nägi välja kui hiiglaslik park. Kõndida tuli palju aga seda ei pannud peaaegu tähelegi. Täitsa huvitav oli jälgida näiteks ahvide seltsielu oma 10 minutit. grislid seevastu tundusid olevat veidi õnnetud, kuigi neil ei olnudki puiuri vaid pigem selline metsatuka moodi oma territoorium. meile meeldis, et loomadel oli palju ruumi ja elupaik püütud teha sarnaseks tema loomuliku keskkonnaga, niipalju kui võimalik.
grislidpunane pandamanulsebrasõbrad
Kapibaaradega oli meil üks pingeline olukord ka. Ühel hetkel hakkas nimelt tunduma, et me kas ei leiagi neid üles või siis oli info vananenud ja kapibaarasid polegi siin. Hakkas kiskuma juba natuke dramaatiliseks, kuniks ma läksin ühe zoo töötaja juurde küsima. Ja siis me lõpuks leidsimegi nad üles, elevantide maja tagaküljel. Ütleme nii, et päeva kõrghetk oli saavutatud. Olime kõik väga õnnelikud!
kapibaaradmaailma suurim närilinerahulikud sellid
Loomaaia külastus kestis kokku 3 tundi ja 41 minutit. Sammude saak ca 9500.
Ja ei saanud lahkuda ka ilma suveniirideta. Ma üldiselt ei ole selline magnetite ja t-särkide ostja ja seetõttu oli keeruline leida midagi, mida kaasa osta. Sai siis valitud üks praktiline linasest kott Zoo pildiga ja kaks plakatit. Minu arust väga lahedad. Palusin poistel valida ja selline see siis sai.
WROCLAW
Pool päeva Wroclaw’i vanalinnas, aga eks me olime juba kõndinud ka sel päeval ja varasematel päevadel. Vanalinna keskväljak ehk turuplats ja raekojaplats ühes, üllatas meid oma suurusega. Tallinna Reakoja plats on selle võrreldes ikka … hoov.
Keskväljak oli nii suur, et selle keskele mahtus ära terve kvartal maju koos kangialuste ja kitsaste tänavatega ning suur Raekoda. Platsi ääristasid lugematud (väli) restoranid, kohvikud ja poed. Ja nagu juba tavaks saanud, siis ka rahvast oli murdu.
Meie hotell asus taaskord õnneks vanalinnale suht lähedal, ca 1 km kõndimist turuplatsile. Vanalinna sisenesime läbi erakordselt kauni Ülikooli peahoone kangialuse, kust 20 m kauguselt avastasime ühe bistroo, kus senise reisi kõige maitsvama söögi saime. Toidu eest sai maksta kaalu järgi ja igaüks valis, mida hing ihkas. Proovisin ära ka ainsa kohaliku rahvusliku roa, mille suutsime tuvastada – Poola pelmeenid. Need siis umbes 3 korda suuremad kui meie siin oleme harjunud tarbima, täidetud kas kohupiima, hakkliha ja köögiviljade segu või lihtsalt köögiviljadega. Pean ütlema, et hakklihaseguga see mulle ei maitsenud kohe üldse, kohupiimaga oli aga täitsa söödav. Tea kas nüüd just toiduelamus, aga kõhtu täitis ära.
Ja mõned pildid vanalinnast ka.
Ülikooli peahooneRaekodaTuruplatsVaade kirkule ja kellatornileRaekojaesine sillutis
Ahjaa, Wroclaw on tuntud oma pronksist päkapiku kujude poolest, neid leidub pea igal pool vanalinna tänavatel. Mõnes kohas tekkis suisa järjekord, et neid kvaliteetselt ja ilma võõraste poseerivate lasteta pildistada.
Kuuldavasti oli see traditsioon saanud alguse 80-ndatel, kui päkapiku kujutist kasutas kommunistide vastuliikumise rühmitus, mida siis igale poole majade seintele šabloonidega “trükiti”. Ja ilmselt mõjus, sest Poola sai iseseisvaks vabariigiks mõned aastad enne eesti taasiseseisvumist. Ehk isegi said balti riigid inspiratsiooni Poolalt …?
Ainus, millega me Wroclawis päris rahule ei jäänud, oli hotell. Asus küll heas kohas ja vanalinna lähedal, kuid kogu stiil ja sisustus oli umbes 90-datest. Millega kaasnes ka spetsiifiline lõhn. Otseselt ei kopitanud aga tunda oli, et ruumid on niiskena seisnud mingi aja. Ilmselt päris pika aja.
Meid aga ootas reisi lõpp-punkt Warssaw ja sealne 5-tärni Radissoni hotell.
Kõigest lähemalt juba kolmandas reisikirja osas – veidi Warssawit, toidu-kriitiku tagasiside ja turisti-nodi ülevaade.
Katust meie maamajal veel ei ole. No tegelikult nagu juba peaaegu on, aga mitte päris valmis.
Aprillis alustasid katuse-ehitajad töid ja tasapisi on need ikka edasi ka liikunud. Pärast seda kui kõik vana soojustus ja materjal oli eemaldatud, vahetati välja 12 sarikapaari. Jah, katus on meil ikka suur – üle 300 ruutmeetri pinda.
sarikate vahetamine
Pärast sarikate vahetust on põhirõhk läinud katuse soojustamisele, mis on osutunud algselt töömahukamaks tegevuseks. See juhtub siis, kui ehitaja valib uue materjali ja töömehed ei oska sellega veel eriti ümber käia. Augusti esimese nädalaga aga sai õnneks katusele soojustus peale ja alustati roobituse paigaldamisega. Edasi laotatakse tõrvapapp ja siis juba plekk.
Valisime seekord plekk-katuse, sest lootsime soodsamalt hakkama saada. Paraku on see valik sama eksklusiivseks osutunud kui eelmine (puidust kimm). Seda just rahaliste väljaminekute pärast.
Kui 8 aastat tagasi renoveerisime terve maja 100K eest ära, siis seekord on sama raha läinud ainult katusele. Ja no sellele lisaks on veel vaja elektritööde eest maksta, maja väline soojustus ja vooder panna ning vahelagede soojustus ning viimistlused teha.
Hetkel tundub, et põrandad on kenasti ära kuivanud ning suuremaid pragusid karta ei olegi. Neid muidugi on, aga mitte nii suured, et peaks hakkama uut põrandat panema. Vaja ainult üks suurem lihvimine teha.
Niisiis, on lootust, et augustis näeme juba katust päris valmis kujul ja sealt edasi saame hakata vaikselt majas sees nokitsema.
peremees ja see mis majast üle on jäänud (kevad 2022)
Juba on pea 6 kuud möödas maamaja põlengust aga ei saa öelda, et oleksime suuri edasiminekuid näinud.
Suvi on läinud koristamise ja tuulutamise tähe all. Esimese tööna sai katusele peale pandud kile, et vihmavesi ei teeks majale lisaks kustutusveele veel lisa kahjusid. Ajutine katusematerjal oli koormakate, neid läks kohe mitu tükki, sest katuse pinda on kenasti üle 300 ruudu.
Sellega on aga keeruline olnud, pidevalt on pidanud katet lappima ja kinnitama, et tuul seda katki ei rebiks või üldse minema ei viiks. Sest tuult meil seal ikka on, ja mitte vähe.
Juunis toimunud talgutele lisaks oleme vahepeal võtnud lahti kõik vahelae soojustuse, mis on täielikult läbi vettinud ja tilkus veel ka puhastamise ajal. Osa seinapalke on endiselt väga niisked ja mõnes kohas on tekkinud hallitus, eelkõige siis vanade originaalpalkide peale.
Esiku ja köögi ning magamistoa laed on kõik saanud nii palju kuumakahjustusi, et need on täiesti pudedad ning tuli maha võtta.
Katusetöödega saime alustada uuesti pärast sügiseste vihmaperioodide lõppemist. Kohal on ehitajate brigaad, kes sammhaaval puhastavad vana põlenud katusematerjali ja soojustust ning katavad hetkel katuse uue kilega, mis on veidi veekindlam. Katus vajab järgmisena suuremaid töid.
Inspekteerimise käigus on selgunud, et 6-7 sarikat tuleb täielikult välja vahetada. See on suur töö, sest osaliselt on 2. korruse sisevoodrilauad samuti kinnitatud nende sarikate külge. Loodame siiski, et kõike ei ole vaja välja lammmutada. See oleks ikkagi väga suure osa majast uuesti ehitamine meie jaoks.
Suvest saadks olen ka plaaninud linnakodu garaazi toodud nõude ja muude vanade esemete pesemise ja puhastamise peale. Aga kuidagi ei ole suutnud end kokku võtta. Iga kord sinna garaazi minnes tabab mind selline lootusetuse tunne, et kohe kuidagi ei ole jaksanud sellega tegeleda.
Sellel nädalavahetusel aga võtsin end kokku. Sorteerisin nõud ära ja hakkasin pesema. Nõud on kõik väga nõgised ja mõned põris kõvasti kuumakahjustusi saanud. Eriti need, mis asusid kõrgematel riiulitel ja olid põlemiskohale kõige lähemal.
Nõude puhastamiseks ei piisanud aga tavapärasest Fairyst ega muudest pesuvahenditest. Ainus, mis nõgi ja tahma ja põletusjäljed veidike lahti võttis oli ahjuklaasi puhastuvedelik. Jube keemia, aga mis teha.
Niisiis leotasin nõusid mitukümmend minutit soojas keemilises lahuses ja siis hakkasin pesema. Õnneks tuli must kiht lõpuks lahti. Ainukesed murelepsed on vanaaegsed munatopsid, mis asusid köögis kõige kõrgemal riiulil. Nende puhastamisega läks väga palju aega ja kuna puhastusvahend sai ühel hetkel otsa, siis pean neid ilmselt veel mõned korrad pesema ja küürima. Päris mitmed väga vanad nõud said kannatada just tänu krakleele, kuhu vahele tahm ja kleepuv tõrv pugesid. Sealt seda kätte saada on praktiliselt võimatu. Aga las nad siis jääda edaspidi lihtsalt iluasjadeks ja silmale vaatamiseks. Toitu neist pakkuda enam ei saa.
Hetkeseisuga olen saanud enam-vähem puhtaks ka kõik oma kogutud tekstiilid. Kuigi, natuke on seda kirbet suitsu ja kõrbehaisu ikka tunda. Mõnda neist tuulutasin terrassil terve suve aga ega vist enam päris välja seda haisu ei saagi.
Siin siis kõik siiani puhtaks saanud nõud. Garaazis on muidugi veel ootamas igasugust kraami, mis puhastamist vajab.
Pojengid ja muud lilled maja ümber õitsevad, maasikad hakkavad valmis saama – justnagu ei saaks loodus aru, et selline õnnetus on juhtunud … sest elu läheb edasi.
27. juunil …
… kogunes maamaja juurde hulk inimesi ja suur töö sai ära tehtud. Ilmselt oleks rohkemgi tulnud aga varahommikul kella 8 paiku saabunud ja töödega alustanud nö “1. birgaad” tegi kella 10-ks nii palju tööd juba ära, peamiselt koristatigi väljast kogu sodi ja viidi konteinerisse, et tekkis hirm, et hilisematele tulijatele polegi nagu suurt midagi teha jäänud.
Niisis helistasime päris mitmele talgulisele ja andsime asjade seisust teada, et nad ei peaks tühja sõitu ette võtma. Neid võis kokku olla ca 10 inimest.
Sellest hoolimata oli maja ümber askeldamas 17 inimest, lisaks nendele ka väiksemaid lapsi, kes jõukohaseid ülesandeid said teha. Näiteks Lisandra komplekteeris mutrivõtmete komplekti uskumatu nutikuse ja kiirusega 🙂
Ilm oli kohutavalt palav, ilmselt selle suve kõige kuumem päev. Sooja 32 kraadi ja kui tavapäraselt on meil maja juures hea tuul (viib tüütud putukad ära ja kuumadel päevadel pakub mõnusat jahedust), siis seekord ei olnud ka tuult.
Vett läks palju ja keset hoovi paiknev hiiglaslik vaher oli seekord nagu õnnistus oma suure varjualaga, kuhu alla sai mõnusalt pausile sättida.
Mis siis talgutel tehtud sai:
maja ümbert koristatud kõik kustutamise käigus välja visatud sodi, sealhulgas põlenud katusekimmid ja seinast ning vahelagedelt lahti kistud tselluvill,
maja eest, kus põleng ka alguse sai, võeti ära välisvoodri lauad, tuuletõke ja läbivettinud tselluvill – see kõik läks konteinerisse,
sama poole maja ots sai samuti täitsa paljaks kooritud (vooder, tuuletõke, tselluvill) sest räästa juures oli samuti välisvooder päris arvestatavalt põlenud ja soojustsu saanud veekahjustusi,
kogu majatagune sein sai puhtaks (vooder, tuuletõke, soojustus),
koristasime ära vannitoa – kõik põlenud asjad alates mööblist ja lõpetades WC potiga, siiski, natuke tuleb veel seintelt krohvivõrku ja krohvi puhastada,
vannitoa ja esiku (kus põleng kõige suurem oli) lagi ning vahelae soojustus sai lahti kistud ning samuti läbivettinud materjal konteinerisse viidud,
töötuba, mis esialgu oli jäänud koristamata, sai üle vaadatud, kahjustatud (loe: sulanud) materjalid välja sorteeritud, töövahendid ja tarvikud puhastatud ning kuivatatud,
ärklikorrusel sai puhastatud suurem sodi, peamiselt põrandalt.
Voodrilaua eemaldamine oli vajalik, et maja saaks kuivama hakata, sest tselluvill oli läbi vettinud ja see omakorda vastu palkseina. Käega hiljem välisseina palke pärast katsudes olid need täiesti niisked. Nüüd õnneks tuul ja päike saavad neid veidi kuivatada, et niiskus majja ei jääks ega hallitust ja vammi tekkima ei hakkaks. Mõnes kohas majas sees oli aga juba hallitust näha ja see tähendab, et maja tuleb hoolikalt tuulutada ning kuivatada lähikuudel.
Pärast seda kui meie maja ehitaja, kes pani majale kogu välise soojustuse ja voodri ning ehitas uue katuse (sh vahelaed ja sarikad), on objekti üle vaadanud, selguvad ka järgmised tööd ja talgute vajadus.
Endiselt on katusel presendi all palju põlenud katusekimme, mis hetkel kõvasti naeltega kinni. Need vajavad aga katusele minemist ja seal töötamist, mis on väga suur töö. No ja ohtlik ka.
Talgulised
Olid kõik ülimalt usinad ja kuidagi läks nii, et igaüks otsis ja leidis endale just sobiva töö. Töölõigud ja koostöö kujunes nagu iseenesest välja, tekkisid sellised huvitavad grupid, kus üks või kaks talgulist tegid lammutamist või materjalide eemaldamist ning teised vedasid sodi või sorteerisid maha võetud materjale (voodrilauad, liistud, penoplast jms).
Mulle endale tundus, et ma ise nagu ei oskagi midagi teha. Mulle tundus, et tööd on juba kõik ära jagatud ja tõhus toimetamine käib. Ja kui ma kogu seda tule tehtud laastamistööd vaatasin, siis kuidagi ei osanudki näppu peale panna, et mis see järgmine oluline tegevus võiks olla, kuhu panustada – tundus et kõike on vaja teha ja väga palju on vaja teha.
Selline veider segadusesolek siis…
Nojah, midagi aga oli ikka teha ja lõpuks sättisime koos Katriga üles varjualuse, parandasime kustutustööde käigus kannatada saanud terrassilaua jala ära ning panime lõunasöögiks näksimise välja, et lõunapaus ära pidada ja veidi energiat juurde saada.
Veidi aja pärast aga saabusid Ivo ema ja isa ning tõid kaasa suure kaitseväe kateloki täie suppi – kodutehtud värskekapsasupp, mis maitses ülimalt hea. Talgulised (kellele veel mahtus), sõid ja kiitsid. Aitäh Maret ja Kalju!
Armsad talgulised, suur tänu teile!
Kairi ja Margus, Maili, Külli, Älice, Lisandra ja Kristel, Peeter ja Margit ja Mattias, Kristel koos abikaasaga, Maret ja Kalju, Katri, Rasmus ja Magnus (meie perepojad)
ja kõik teised, kes kaasa elasid ja tahtsid samuti abiks tulla: Annika, Kristina ja Mihkel, Aivi ja Tarvo, Veiko ja Liisi ja Georg, Jaanus abikaasaga.
Mõned pildid (need on päris koledad) vannitoast …
Esikust …
Köögist …
Rehetoast …
Ja väljast …
Mida see sündmus ja olukord mulle õpetanud on, on tänulikkus. Võib-olla see pidigi olema õppetund, et mõista kuipalju häid sõpru ja kaasaelajaid meil tegelikult on.
Me oleme terve perega hingepõhjani tänulikud (et mitte öelda vapustatud) selle toe ja mõistmise eest, mida oleme kogenud viimasel nädalal.
Maamaja blogi 