2011 tehtud tööd

Eelmisel sügisel olin ma hingepõhjani nördinud, et novembris juba lumi maha tuli ja maha ka jäi. Mure ja pahameel olid seotud sellega, et planeeritud vundamenditöid ei jõua enne suurt talve valmis teha. Nii ka läks.

Siinkohal pean vajalikuks mainida, et Hange.ee keskkonnast leitud ehitaja osutus petiseks, kes ise kordagi objektil ei käinud ja saatis sinna kaks kõhetut vennikest, kes ehitusest mitte midagi ei teadnud. Ja nõnda siis jäigi meie alasti kistud majake talveks unne ja uut hooaega ootama.

2010/2011 talv oli lumerohke ja raske. Kui lumi sulanud ja maapind veel rohekaks ei olnud tõmbunud, alustasime nädalavahetustel töötegemist. Õnneks leidsime ka ehitajad, kes lubasid maja vundamendist katuseni valmis teha. Kohtusime vanuse poolest juba üle keskea nö. brigaadijuhiga päris mitu korda, vaatasime koos jooniseid ja arutasime lahendusi. Kõik tundus põnev ja paljulubav.

Aprillis alustasid 3 meest objektil töid. Lammutati eelmisel sügisel sosseppade poolt laotud vundamendiosad, kaevati korralikult lahti vundamendi taldmiku valamiseks vajalik osa maapinnast, toestati seinad ja eemaldati mõned pehkinud palgid. Esimese nädalaga jõuti ära teha meie jaoks uskumatult palju tööd.Mida aeg edasi seda enam rauges nende innukus.

Pärast kolmenädalast töötegemist oli uuesi tulemusi väga vähe näha. Tagatipuks lõikas üks joobes ehitusmees saega maja tagaseinas aknaava ümbert ära 2 ruutmeetrit korralikku ja tervet palki. Nutt tuli kurku seda pilti vaadates.

Ehh, alkohol ja ehitus ei käi meie mõistes omavahel kuidagi kokku – vastutasime ju tööde tellijana ka meeste ohutuse eest objektil. Purjus peaga tehtud palgimõrv ei jätnud muud võimalust kui mehed minema saata.

Otsustasime mõned tööd oma jõudude ja pisukese nõuga ise ära teha.

Vana arm ei roosteta…

24. august 2010

Kui me kolm aastat tagasi selle vana maja ostsime, siis olime maailma kõige õnnelikumad inimesed – meil on oma koht ja me saame selle teha täpselt selliseks nagu hing ihkab ja mõistus lubab. Valisime ju selle koha eelkõige püüdes olla mõistlikud ning eks äratundmine ju ka natuke tähtis olnud.

Esimene ja teine suvi möödusid tuhinaga igal nädalavahetusel maale sõites ja tööd rügades. Kuidas aga tuhinast ja äratundmisest järsku väheks jäi ning hoopis midagi muud ihaldama hakkasime – seda nagu ei oskagi enam seletada.

Mis seal ikka enam vana asja meelde tuletada. Elu on läinud sellist rada (ja võib-olla see ongi kõige parem ja õigem lahendus, kuid me lihtsalt ei tea seda vee), et nüüd oleme otsustanud oma maamaja-unistuse just sellisena ellu viia nagu ta kolm aastat tagasi meie mõtetes ja vaimusilmas pildiks kujunes.

Esimesed uued sammud on selleks ka astutud> puhastasime möödunud nädalavahetusel taas vapralt pügimäeks kasutatud aiaäärt, langetasime võsa ja mädanenud õunapuid ning lammutasime 1/3 majast.

Tegelikult mitte päris majast vaid pigem juurdeehitusest, mis ei praegu ega ka edaspidi meie visioonis mingit rolli ei mängiks. Ka ehitajaga on esmane kokkulepe saavutatud. Esimesed ja ilmselt ka selle maja juures kõige suuremad tööd saavad sel sügisel olema> vundamendi täielik renoveerimine, palkide uuendamine ning uus katus. Enne suurte külade ja lume saabumist peaks siis nende asjadega õnnelikult ühele poole saama.

Kuidas meie projekt edenema ja ilmet võtma hakkab, sellest edaspidi.

Ahjaa, rahutu hing nagu ma olen. Pitseerisin meie otsuse loovalt riiulisse, mis juba ammu garaazis viimistlust ootas. Nüüd on see siis ametlik – meil on maakodu!