Juba on pea 6 kuud möödas maamaja põlengust aga ei saa öelda, et oleksime suuri edasiminekuid näinud.
Suvi on läinud koristamise ja tuulutamise tähe all. Esimese tööna sai katusele peale pandud kile, et vihmavesi ei teeks majale lisaks kustutusveele veel lisa kahjusid. Ajutine katusematerjal oli koormakate, neid läks kohe mitu tükki, sest katuse pinda on kenasti üle 300 ruudu.
Sellega on aga keeruline olnud, pidevalt on pidanud katet lappima ja kinnitama, et tuul seda katki ei rebiks või üldse minema ei viiks. Sest tuult meil seal ikka on, ja mitte vähe.
Juunis toimunud talgutele lisaks oleme vahepeal võtnud lahti kõik vahelae soojustuse, mis on täielikult läbi vettinud ja tilkus veel ka puhastamise ajal. Osa seinapalke on endiselt väga niisked ja mõnes kohas on tekkinud hallitus, eelkõige siis vanade originaalpalkide peale.
Esiku ja köögi ning magamistoa laed on kõik saanud nii palju kuumakahjustusi, et need on täiesti pudedad ning tuli maha võtta.
Katusetöödega saime alustada uuesti pärast sügiseste vihmaperioodide lõppemist. Kohal on ehitajate brigaad, kes sammhaaval puhastavad vana põlenud katusematerjali ja soojustust ning katavad hetkel katuse uue kilega, mis on veidi veekindlam. Katus vajab järgmisena suuremaid töid.
Inspekteerimise käigus on selgunud, et 6-7 sarikat tuleb täielikult välja vahetada. See on suur töö, sest osaliselt on 2. korruse sisevoodrilauad samuti kinnitatud nende sarikate külge. Loodame siiski, et kõike ei ole vaja välja lammmutada. See oleks ikkagi väga suure osa majast uuesti ehitamine meie jaoks.
Suvest saadks olen ka plaaninud linnakodu garaazi toodud nõude ja muude vanade esemete pesemise ja puhastamise peale. Aga kuidagi ei ole suutnud end kokku võtta. Iga kord sinna garaazi minnes tabab mind selline lootusetuse tunne, et kohe kuidagi ei ole jaksanud sellega tegeleda.
Sellel nädalavahetusel aga võtsin end kokku. Sorteerisin nõud ära ja hakkasin pesema. Nõud on kõik väga nõgised ja mõned põris kõvasti kuumakahjustusi saanud. Eriti need, mis asusid kõrgematel riiulitel ja olid põlemiskohale kõige lähemal.
Nõude puhastamiseks ei piisanud aga tavapärasest Fairyst ega muudest pesuvahenditest. Ainus, mis nõgi ja tahma ja põletusjäljed veidike lahti võttis oli ahjuklaasi puhastuvedelik. Jube keemia, aga mis teha.
Niisiis leotasin nõusid mitukümmend minutit soojas keemilises lahuses ja siis hakkasin pesema. Õnneks tuli must kiht lõpuks lahti. Ainukesed murelepsed on vanaaegsed munatopsid, mis asusid köögis kõige kõrgemal riiulil. Nende puhastamisega läks väga palju aega ja kuna puhastusvahend sai ühel hetkel otsa, siis pean neid ilmselt veel mõned korrad pesema ja küürima. Päris mitmed väga vanad nõud said kannatada just tänu krakleele, kuhu vahele tahm ja kleepuv tõrv pugesid. Sealt seda kätte saada on praktiliselt võimatu. Aga las nad siis jääda edaspidi lihtsalt iluasjadeks ja silmale vaatamiseks. Toitu neist pakkuda enam ei saa.
Hetkeseisuga olen saanud enam-vähem puhtaks ka kõik oma kogutud tekstiilid. Kuigi, natuke on seda kirbet suitsu ja kõrbehaisu ikka tunda. Mõnda neist tuulutasin terrassil terve suve aga ega vist enam päris välja seda haisu ei saagi.
Siin siis kõik siiani puhtaks saanud nõud. Garaazis on muidugi veel ootamas igasugust kraami, mis puhastamist vajab.
Maamaja blogi 