Poola reis vol 3: Warssaw ja kokkuvõte

Reisi viimane sihtpunkt oli Warssaw, Poola pealinn.

Tegelikult ei olnudki Warssaw meie huviobjektiks, pigem jäi kojusõidu tee peale. Otsustasime aga siiski teha seal ühe ööbimise ja hommikul startides otse koju jõuda.

7. august

WARSSAW

Wroclawis sõime hotellis toeka hommikusöögi ning asusime teele. Warssawi sõit kestis kokku 3 tundi ja mõnikümmend minutit. Kuna me nii varakult hotelli sisse registreerida ei saanud, siis suundusime otse vanalinna poole ja parkisime auto võimalikult lähedale. Warssawis on nädalavahetusel parkimine tasuta ja sellest oli ka aru saada, sest kõikvõimalikud kohad tänaval oli autosid täis. Isegi 10 min tiirutamise järel ei leidnud me ühtegi vaba kohta. Seega sai panustatud väiksema tasulise parkla peale, kus 4 h maksis kokku 18 PLNi. No mis raha see on, eksole.

Vanalinna jõudmiseks läks ca 7 min ja leidsime taas eest meeletud rahvahulgad. Eestlase jaoks üsna harjumatu. Seda enam, et me siin kodus olles väldime isegi rahvarohkeid üritusi ja näiteks Selveri “hullusid päevasid”.

Esmalt oli ülesandeks leida WC ja seejärel mõistlik söögikoht. Tualetid leidsime ja söögikoha ka.

Kui kõhud täis, siis tegime turistidele sobiliku ringkäigu vanalinnas. Muuhulgas külastasime vanalinna ja Uuslinna ning kõndisime Kuningate teekonnal, mis saab alguse Kuningalossist ja selle ees asuvast platsist.

Warssawi kohta ütlesid meie kohalikud tuttavad, et seal pole praktiliselt ühtegi originaalis säilinud vanalinna maja, sest Warssawi pommitamisega II maailmasõja ajal tehti kogu linn sisuliselt maatasa. Ka ei ela Warssawis ühtegi inimest, kelle kohalik põlvnemine oleks pikem kui 80 aastat. See tähendab, et ka sealne elanikkond sisuliselt kadus linna hävitamisega.

Vanalinn ja Kuningalossi taastamisega aga on aastakümneid tegeletud ja see on suudetud peaaegu taastada. Ainus, mis sõjast alles jäi, oligi tänavate võrgustik.

Millegipärast me arvasime, et Warssawis pole eriti midagi vaadata. Seda enam olime üllatunud ja rahul, et leidsime eest muheda ja koduse olemisega vanalinna.

Sellega lõppes meie ametlik Poolaga tutvumise reisi osa ja suundusime hotelli.

Vaade meie toa aknast

Radisson Collection Hotel Warssawis oli nagu kirss tordil. 5-tärni hotell kõikide mugavustega, sealhulgas bassein ja SPA kompleks. Muidugi kasutasime seda mõnuga ära, sest nädal otsa igapäevaselt pikkade vahemaade kõndimine oli meid omajagu väsitanud.

Vedelesime basseinis ja käisime saunas. Päris ootamatu, et saunas sattus olema üks (võis olla türgi rahvusest) noorem mees, kes küsis luba leili visata ning seejärel hakkas rätikuga meile, kes me laval istusime, kuuma tuult lehvitama. Ikka nii, et igaühe suunas tegi 3 jõulist rätikuviibet ja nii mitu-mitu ringi.

Minu jaoks oli selline heatahtlik teenus esmakordne. Täitsa meeldiv. Viimaks, kui jäime umbes 5-kesi lavale (mina, Ivo ja 3 välimaalast) hakkas ka jutuke veerema. Kohe uuriti, kustkandist me pärit oleme. Eesti oli neile hästi teada. Rääkisime Poolast, Poola ajaloost ja Balti riikide iseseisvusest. Väga põgusalt ka ukrainlastest ja sõjast tingitud immigratsioonist jne.

Selline meeldiv õhtupoolik saunas siis 🙂

Hiljem, õhtul, tellisime poistele tuppa õhtusöögi ja läksime ise alla baari kokteile ja suupisteid nautima.

8. august

12 tundi sõitu ja olimegi kodus.

Ja nüüd natuke ka reisisellidest, toidust ja turistiks olemisest.

Reisisellid

Turistinänn

Seekord oli mu üheks ülesandeks reisilt midagi meenutamiseks kaasa tuua, aga see pidi olema kasutatav. Siin pildil kogu mu saak.

Lublin – puidust hobune ja linnamotiiviga sokid

Krakow – kohaliku kunstniku maalitud klaasist vaas, Starbucks Krakowi kohvitassid

Zakopane – lõikelaud ja muud puidust nikerdised – peamiselt köögitarvikud, nokamüts

Wroclaw – loomaaiast linasest kandekott ja kaks plakatit, mis juba eelmises postituses kuvatud said

Warssaw – koobalt värviga savikannuke ja lusikas, kuke-kujuline kuuseehe

Kuuseehted on uus traditsioon reisidelt kaasa tuua. Nüüd juba kahelt reisilt toodud ja nii ka edaspidi, kui vähegi võimalik.

Ise leian, et olin igati praktiline turist seekord 😉

Toit

Veider oli see, et me ei suutnud tükk aega tuvastada, mis võiks olla Poola rahvustoit, mida kindlasti seda maad külastades võiks proovida. Kui me seda kohalikult tuttavalt küsisime, siis ei osanud ta kohe niimoodi konkreetselt vastata. Pärast põgusat nõupidamist oma abikaasaga, pakkusid nad, et need võiksid olla nö Poola pelmeenid. Need siis hautatud või küpsetatud piruka-mõõtu pelmeenid ( u 3 korda suuremad kui meie oleme harjunud), mis täidetud erineva täidisega. Näiteks liha, liha ja köögiviljad, maitsestatud köögiviljad või kohupiim.

Restoranides neid väga ei pakutud. Seal ikka selline tavapärane menüü.

Söödud me ju saime sel reisil ja otseselt nuriseda poleks põhjust. Samas, toiduelamust nagu ei saanudki. Poisid sõid enamuse ajast pitsat või pastat. Mina püüdsin valida erinevaid roogi.

Kaks toitu, mis minu poolt kõrgemad punktid võiksid saada olid: Krakowis Mr Steak restoranis söödud Shish kebab ja Warssawis lõunasöögiks söödud ahjus küpsetatud pardiliha. Tegelikult oli taldrikul pool parti ja nii koib kui rinnaliha olid väga maitsvad ja hästi tehtud.

Väga maitsvad toidud olid ka Gliwitche linnakeses Ormianska restoranis. Eriti mõnusad olid nende kohapeal tehtud limonaadid.

Sandomierzis sain aga veidra hautatud kapsa osaliseks. Nimelt oli punast hakitud kapsast hautatud koos nelgi maitseaine ja kaneeliga. See oli ikka päris veider, aga söödav. Hautatud kapsas pidavat Poolas olema üsna tavapärane, kuid mitte selliste maitseainetega.

Linnades ei söönud me kordagi keskväljaku restoranis. No tegelikult Sandomierzis sõime ja kohe saime ka rämeda arve ning toiduga ei jäänud kohe üldse rahule. Lisaks oli ooteaeg lubatud 35 minuti asemel 55 minutit. Üldjuhul jäid meie restoraniarved 48 – 110 EURi vahele. Kõikides teistes söögikohtades oli toit päris maitsev, ooteaeg 15-25 min ja teenindus igati meeldiv.

Arvestades, et meid oli 4 inimest, nendest 3 kasvueas meest (suure söömaga, noh) ja tavaliselt tellisime härraga juurde kas ühe või kaks klaasi kohalikku õlut või majaveini. Siis minu hinnangul täitsa OK hinnaklass.

Mõned toidupildid ka siis lõpetuseks.

Kokkuvõtteks.

Soovitame Poolat reisi sihtkohana väga. Meile meeldis ja jäime igati rahule.

Aitäh lugemast, kes vastu pidas ja jäta FBsse või siiasamasse siis ka mõni kommentaar, kui miskit hinge läks.

Loe reisikirja eelmisi osasid siin:

Reis Poola vol 2

4. august

Krakowit käisime avastamas tegelikult kaks korda. Esimesel korral pärast soolakaevanduse külastamist ja teisel korral pärast Zakopanes käimist. Krakowis kohapeal olime 2 päeva ja 3 ööd.

KRAKOW

Krakowi Waweli kindlus ja kuningaloss

… on Poola suuruselt teine ​​ja üks vanimaid linnu. Väike-Poola vojevoodkonnas Visla jõe ääres asuv linn pärineb 7. sajandist. Kraków oli Poola ametlik pealinn kuni aastani 1596 ning on traditsiooniliselt olnud üks Poola akadeemilise, majandus-, kultuuri- ja kunstielu juhtivaid keskusi. Üheks Euroopa kaunimaks linnaks nimetatud vanalinn koos Waweli kuningalossiga on lisatud UNESCO maailmapärandi nimistusse.

Linn sai alguse Waweli mäel asuva alevikuna ja 965. aastal teati seda kui Kesk-Euroopa elavat kaubanduse keskust. Linnas elab umbes 780 000 elanikku ja lähiümbruses elab veel umbes 8 miljonit inimest. (Wikipedia)

Meie hotell asus vanalinnale väga lähedal, alla kilomeetri kõndimist. Esimesel päeval, pärast soolakaevanduse külastamist, kus tuli juba päris palju kõndida, oli minu päev sammude saak kokku üle 22-tuhande sammu.

Peamine külastuskoht on loomulikult vanalinna keskväljak, mida nad ise nimetavad turuplatsiks. Sealsamas olid ka kirikud ja loomulikult raekoda.

Keskväljak ja sinna suunduv peatänav olid paksult rahvast täis juba hommikutundidest alates kui pimedani. Pakun, et suurem osa neist olid poola enda siseturistid. Ka välismaalasi oli palju, eriti sakslasi ja itaallasi.

Päris keskväljakule me sööma minna ei tahtnud. Esiteks oli see puupüsti täis, ka restoranid olid rahvast täis, mõnes kohas suisa järjekorrad. Küll aga leidsime mõned tänavad eemal asuva Mr. Steak restorani ja maandusime sinna. Toit ja teenindus osutusid aga nii heaks, et ka järgmisel päeval käisime sealsamas. Muidugi sõime siis juba erinevaid roogi ja põhimõtteliselt maitsesime neljakesi kogu menüü ära 😉

Vanalinnas jõudsime vaadata ära lisaks keskväljakule ja ülikooli, käia mõnes poes, osta suveniire ja pikemalt külastasime ka Waweli kuningalossi. Huvitav tähelepanek, et kirikutesse turiste väga ei lastudki. Mõnes kohas oli suisa silt väljas “Mitte segada palvetajaid”.

Waweli kindlus ja kuningaloss said sõjas kõvasti kannatada. Reisijuhi raamatust lugesin, et kuningalossi on aegade jooksul ehitatud ja ümber ehitatud erinevates stiilides: keskaegne kindlus, renessanss ja barokk. Kuningalossi viimane versioon on ehitatud kahe Itaalia arhitekti poolt 1536, jäänud siis 16. sajandist unarusse (kuna kuningas kolis Warssawisse) ning taastatud 20. sajandi algusest võimalikult autentselt. Vaadata ja uudistada oli seal muidugi palju.

Video kuningalossi sisehoovist, mida ümbritses hoone neli külge, oli Itaalia arhitektide kujundatud ning toetub varem samas kohas asunud gooti stiilis hoone müüridele.

Ja mõned pildid õhtusest linnast ka.

ZAKOPANE

… on linnake Lõuna-Poolas Tsehhi piiri ääres Tatrates, kus elab 27 266 inimest.

Zakopane on Gorali kultuuri keskus ja seda nimetatakse sageli “Poola talvepealinnaks”. See on populaarne mägironimise, suusatamise ja turismi sihtkoht nii suvel kui talvel. Piirkonnas esineb ka loodusliku sooja veega allikaid, mille juurde on ehitatud tavaliselt kas veekeskused või hotellid. Thermal Spa’d on väga populaarsed ja paraku ka puhkuste kõrghooajal rahvast pungil, et mitte öelda massides.

Kuna veekeskusesse me lihtsalt ei mahtunud (meeletu autode rivi, ummikud ja kummis parklad), siis piirdusime jalatuskäigu ja lõunasöögiga linna keskuses. Pm üks pikk peatänav, kus jällegi oli meeletult inimesi, palju poode, suveniire aga ka ahvatlevaid kohvikuid, restorane, tänavatoidu kohti jne. Tuleb tunnistada, et pakkumist on palju, võimalusi seinast seina.

Pärast jalutuskäiku ja kõhutäidet tegime tiiru lähiümbruses ja nautisime vaateid.

Tagasiteel sõitsime läbi mitmest külakesest, mis nagu traditsiooniliselt kulgesid kohe tee ääres, kus valdavaks olid palkidest majad ja nn mägionnide arhitektuur. Väga armas ja meie jaoks kodune. Palkehitisi mujal Poolas me paraku ei näinud. Pidavat olema selle piirkonna arhitektuuri ajalooline pärand ja omapära. Natuke meenutas Austria ja Sveitsi mägikülakesi.

5. august

AUSCHWICZ

Meil oli juba enne reisi pereliikmetega arutelu, et kas me peaksime koonduslaagrist tehtud muuseumisse minema. Et koht, kus nii paljusid inimesi piinati, tapeti ja rüvetati – kas on õige sinna uudistama minna. Aga me häälestasime ennast ja oma järeltulijaid selliselt, et inimene peab ajalugu teadma ja mäletama, ka kõige õõvastavamaid ajajärke ning tegusid. Oma külaskäiguga me austame ajalugu ja neid, kes sinna oma elu jätsid ning mõistame hukka teod, mida inimsuse vastu tehtud on.

Kogu ringkäik Auschwitz 1 ja Birkenau laagrite aladel kestis 3 tundi. Ilm oli meeletult palav, pea 30 kraadi kuumust. Kuna kogu muuseumi ala oli jäetud selliselt, nagu ta kunagi oli, siis teed tolmasid ja barakkide vahel ei liikunud ka õhk. Me olime varustatud päikesekaitseks mütside ja suure hulga veepudelitega ning kasutasime igal võimalusel varjus seismist. Auschwitzist Birkenausse ja tagasi viis muuseumi buss.

See oli emotsionaalselt väga raske osa meie reisist, külastus Auschwitzi ja Birkenausse. Paaril korral tundsin kuidas mul läheb süda pahaks. Näiteks see koht, kus näidati koonduslaagris gaasikambrisse saadetud inimeste juukseid, mis neil ellnevalt peast lõigati. Nendest juustest tehti kangast, mis saadeti Saksamaale kasutamiseks ja müügiks. Ma parem ei mõtle, mille jaoks seda kangast kasutati. See lihtsalt ei ole minu mõistusele vastuvõetav.

Või piinamiskamber, kus umbes 1 x 1 meetrises ruumis pandi 4 inimest seisma mitmeteks päevadeks, kuhu tuli sisse ronida madalal asuvast luugist. Mul hakkas paha. Ma suutsin teha mõned üksikud pildid. Aga see oli … üle mõistuse.

Üks meie tuttav poolakas ütles, et pärast Auschwitzi külastust on vaja üht (või siis mitut) kangemat jooki.

Meie teekond viis edasi Wroclawi suunas ja teepeal kohtusime õhtusöögiks oma kohalike tuttavatega väikeses linnas Gliwiche, restoranis Ormianska, mis pakub peamiselt armeenia sugemetega toitu. Teenindajateks olid aga armsad ukraina neiud, asjalikud ja väga sõbralikud.

Heas seltskonnas ja sumedal õhtul chillides saime üle ka emotsionaalsest muserdusest, mis selle päevaga kaasa oli tulnud.

WROCLAW

Wroclavisse jõudsime päris pimedas ja linna kohta mingit tunnetust ei saanudki. Välja arvatud see, et on ikka suur linn küll. Linnas ja lähiümbruses elab kokku 1,25 miljonit inimest.

Wrocław on Sileesia ja Alam-Sileesia ajalooline pealinn. Tänapäeval on see Alam-Sileesia vojevoodkonna keskuseks. Linna ajalugu ulatub enam kui tuhande aasta taha ning erinevatel aegadel kuulunud Poola kuningriigi, Böömimaa kuningriigi, Ungari kuningriigi, Habsburgide Austria monarhia, Preisi kuningriigi ja Saksamaa alla. Wrocław sai pärast Teist maailmasõda toimunud ulatuslike piirimuutuste ja taastatud territooriumide tulemusena taas Poola osaks 1945. aastal.

Ajalooliselt ja kultuuriliselt, nii arvavad poolakad ka ise, on Wroclawi ja Sileesia piirkond kõige enam mõjutatud saksa kultuuri poolt. Seda on tegelikult näha ka linnapildis. Wroclawi vanalinn on suursugune ja võimas.

Wroclawis peatusime 2 ööd ja 1 päeva.

Rasmus oli Wroclawi peamiseks vaatamisväärsuseks valinud sealse Zoo, loomaaia. ja seda kindlal põhjusel. Nimelt on väga vähestes loomaaedades eksponeeritud sellised armsad närilised nagu KAPIBAARAD. Wroclavis olid nad olemas ja neid me otsima ka suundusime.

6. august

WROCLAW ZOO

Kasulik soovitus kohalike poolt oli alustada oma külastust võimalikult vara hommikusel ajal. Loomaaed avati kell 10.00 ja 10.07 olimegi juba loomaaias sees, piletid ilma igasuguse järjekorrata olemas ja valmis kapibaarasid otsima.

Wroclaw Zoo on kahtlemata üks suuremaid ja mitmekesisemaid kohti, kus me oleme käinud (üle 1100 isendi) ning kuulus ka selle poolest, et seal on väga kaasaegne hiiglaslik akvaarium kõikvõimalike mere-elukatega. Seda maja nimetatakse Afrikaarium`iks (Afrykarium). Rohkem saad lugeda siit: https://zoo.wroclaw.pl/en/afrykarium/

Ja mis siin ikka pikalt kirjutada, pildid räägivad iseenda eest.

Afrykarium

Manatee (ma ei tea, mis eestikeelne nimetus on) kohta rääkis Rasmus laheda loo. Nimelt olid Kristoph Columbus oma ühel reisil manateesid vees märganud ja ekslikult arvanud, et need ongi näkineiud, kellest nõndapalju räägitud. Mehed olid väga pettunud olnud, sest “näkineiud” ei osutunud kuigi võluvateks nende arvates.

Zoo oli suurel alal ja nägi välja kui hiiglaslik park. Kõndida tuli palju aga seda ei pannud peaaegu tähelegi. Täitsa huvitav oli jälgida näiteks ahvide seltsielu oma 10 minutit. grislid seevastu tundusid olevat veidi õnnetud, kuigi neil ei olnudki puiuri vaid pigem selline metsatuka moodi oma territoorium. meile meeldis, et loomadel oli palju ruumi ja elupaik püütud teha sarnaseks tema loomuliku keskkonnaga, niipalju kui võimalik.

Kapibaaradega oli meil üks pingeline olukord ka. Ühel hetkel hakkas nimelt tunduma, et me kas ei leiagi neid üles või siis oli info vananenud ja kapibaarasid polegi siin. Hakkas kiskuma juba natuke dramaatiliseks, kuniks ma läksin ühe zoo töötaja juurde küsima. Ja siis me lõpuks leidsimegi nad üles, elevantide maja tagaküljel. Ütleme nii, et päeva kõrghetk oli saavutatud. Olime kõik väga õnnelikud!

Loomaaia külastus kestis kokku 3 tundi ja 41 minutit. Sammude saak ca 9500.

Ja ei saanud lahkuda ka ilma suveniirideta. Ma üldiselt ei ole selline magnetite ja t-särkide ostja ja seetõttu oli keeruline leida midagi, mida kaasa osta. Sai siis valitud üks praktiline linasest kott Zoo pildiga ja kaks plakatit. Minu arust väga lahedad. Palusin poistel valida ja selline see siis sai.

WROCLAW

Pool päeva Wroclaw’i vanalinnas, aga eks me olime juba kõndinud ka sel päeval ja varasematel päevadel. Vanalinna keskväljak ehk turuplats ja raekojaplats ühes, üllatas meid oma suurusega. Tallinna Reakoja plats on selle võrreldes ikka … hoov.

Keskväljak oli nii suur, et selle keskele mahtus ära terve kvartal maju koos kangialuste ja kitsaste tänavatega ning suur Raekoda. Platsi ääristasid lugematud (väli) restoranid, kohvikud ja poed. Ja nagu juba tavaks saanud, siis ka rahvast oli murdu.

Meie hotell asus taaskord õnneks vanalinnale suht lähedal, ca 1 km kõndimist turuplatsile. Vanalinna sisenesime läbi erakordselt kauni Ülikooli peahoone kangialuse, kust 20 m kauguselt avastasime ühe bistroo, kus senise reisi kõige maitsvama söögi saime. Toidu eest sai maksta kaalu järgi ja igaüks valis, mida hing ihkas. Proovisin ära ka ainsa kohaliku rahvusliku roa, mille suutsime tuvastada – Poola pelmeenid. Need siis umbes 3 korda suuremad kui meie siin oleme harjunud tarbima, täidetud kas kohupiima, hakkliha ja köögiviljade segu või lihtsalt köögiviljadega. Pean ütlema, et hakklihaseguga see mulle ei maitsenud kohe üldse, kohupiimaga oli aga täitsa söödav. Tea kas nüüd just toiduelamus, aga kõhtu täitis ära.

Ja mõned pildid vanalinnast ka.

Ahjaa, Wroclaw on tuntud oma pronksist päkapiku kujude poolest, neid leidub pea igal pool vanalinna tänavatel. Mõnes kohas tekkis suisa järjekord, et neid kvaliteetselt ja ilma võõraste poseerivate lasteta pildistada.

Kuuldavasti oli see traditsioon saanud alguse 80-ndatel, kui päkapiku kujutist kasutas kommunistide vastuliikumise rühmitus, mida siis igale poole majade seintele šabloonidega “trükiti”. Ja ilmselt mõjus, sest Poola sai iseseisvaks vabariigiks mõned aastad enne eesti taasiseseisvumist. Ehk isegi said balti riigid inspiratsiooni Poolalt …?

Ainus, millega me Wroclawis päris rahule ei jäänud, oli hotell. Asus küll heas kohas ja vanalinna lähedal, kuid kogu stiil ja sisustus oli umbes 90-datest. Millega kaasnes ka spetsiifiline lõhn. Otseselt ei kopitanud aga tunda oli, et ruumid on niiskena seisnud mingi aja. Ilmselt päris pika aja.

Meid aga ootas reisi lõpp-punkt Warssaw ja sealne 5-tärni Radissoni hotell.

Kõigest lähemalt juba kolmandas reisikirja osas – veidi Warssawit, toidu-kriitiku tagasiside ja turisti-nodi ülevaade.

Loe reisikirja 1. osa siin:

Ja 3. osa siin:

Suvi 2022 -> reis Poola vol 1

Aga mida sa inimesehing siis teed, kui ei saa veel oma palavalt armastatud maamajas suvitada ja suvi tahab tegutsemist?

Siis läheb uudishimulik maailma avastama.

2022 suve planeerides lootsime, et saame vähemalt kuu aega maal olla, teha haljastustöid (no meil kasvab see muru ja hein seal ikka rämeda kiirusega) ja ehk korra ka väljamaale lipsata.

Kaalumisel olid Prantsusmaa, sest sinna me tahtsime juba enne pandeemiat minna, ja Poola. Poola on tekitanud meis külastushuvi alles hiljuti. 25 aastat tagasi, kui ma esimest korda läbi Poola sõites Vahemere ääres reisimas käisin, oli see üks suur ja kole maa. Hall ja inetu (vabandan kõikide poolakate ees, kes end halvasti tunnevad). Polnud suurt põlemist sinna uuesti minna, tuleb tunnistada.

Aga see kõik muutus kahel põhjusel. Nimelt minu pinginaaber keskkooli ajast, Kristiina, oli seal mõned aastad tagasi stazeerimas ja ilusaid pilte väiksematest ning suurematest linnadest olen ma sotsiaalmeedias näinud ka teiste postitustes. Selle abil kadus hirm, et kõik on endiselt hall ja kole.

Kõige määravamaks sai aga see, et meie pere hinnangul ei ole Prantsusmaa meie raske tööga välja teenitud turisti panust (loe: raha) ära teeninud. Peamiseks ajendiks pettumus sealse riigipea jutupunktides ja liigselt malbes hoiakus ühe teatud agressiivse riigi suunas.

Poola seevastu on näidanud, et nad on maailma kõige empaatilisem riik nii poliitikute kui tavainimeste tasandil ning on valmis teiste ja enda vabaduse nimel püksirihma pingutama. Otsustasime siis toetada seda panust omapoolselt, läbi turismisektori.

Nii, see oli siis nüüd sissejuhatus.

Mõeldud-tehtud! Reisi ajaks planeerisime augusti esimese nädala ja 31. juulil startsime kodumaja eest Kaunasesse, kus asus meie esimene ööbimispeatus enne sihtriiki. Reisi pikkuseks oli planeeritud umbes 1 nädal, pluss sõitmise aeg.

Kohtade, mida külastada, valiku osas aitasid meid erinevad reisiblogid, samuti perepea töökaaslane, kes ise ka Poolas resideerub.

Lisan siia ka meie road-tripi kaardi ja olgu siis peamised sihtkohad ära märgitud ajalises järjekorras:

road-trip Poolas 2022

Lublin
Kazimierz Dolny
Sandomiers
Krakow
Wieliczka soolakaevandus
Zakopane
Chocholow
Auswitch-Birkenau muuseum
Wroclaw
Wroclawi loomaaed
Warssaw

1. august

LUBLIN

Ida-Poola kõige paremini säilinud vanalinnaga linnake, elanikke ca 350 tuhat. Vanalinn oli küll veidi räämas ja mitte täielikult renoveeritud, kuid see-eest oli seal palju päriselt vanu maju, mis olid säilinud vaatamata sõdadele. Neid siis taastatakse tasapisi.

Vaade lossile eest

Loss, mis asus väikese mäe jalamil vanalinna kõrval, oli armas ja üks vanemaid keskajast säilinud kuninglikke residentse Poolas.

2. august

2. august kulus Karkowisse sõtmise peale. Otsustasime seda aga teha pool-kasulikult ehk siis külastades teepeale jäävaid väiksemaid linnu. Nende linnade osas saime vihjeid kohalikult elanikult ja sinna välismaised turistid tihti väga ei satugi.

Kaks väikest linnakest Kazimierz Dolny ja Sandomiers. Ometi väga erinevad.

KAZIMIERZ DOLNY

Kazimierz Dolny on ajalooline linn Ida-Poolas, Lublini vojevoodkonnas Puławy maakonnas Visla jõe paremal kaldal. Ajalooliselt kuulub see Väike-Poola regiooni ja oli kunagi provintsi üks tähtsamaid linnu.

Pindala: 30,44 km²
Rahvaarv: 2607

Suurim õitsengu aeg oli linnal 16. sajandil ja 17. sajandi esimesel poolel tänu Visla jõel toimunud teraviljakaubandusele. Pärast seda, kui kaubandus kahanes, sai sellest majanduslik tagala ja see majandusarengu külmutamine võimaldas linnal säilitada oma renessansiaegse linnaplaani ja välimuse. Alates 19. sajandist on sellest saanud puhkusekoht, mis meelitab ligi kunstnikke ja suveelanikke.

Kazimierz Dolny’t peetakse Poola kunstikeskus. Peaaegu igal tänaval leidub galeriisid, mis pakuvad müügiks skulptuure, vitraaže, rahvakunsti ja kujutavat kunsti.

Pronkist koerakese kuju nina paitamine toob kaasa suure õnne ja kui samal ajal üks soov soovida, siis pidavat see täide minema.

SANDOMIERS

… on 23 863 elanikuga ajalooline linn Kagu-Poolas, mis asub Świętokrzyskie vojevoodkonnas (Püha Risti provints) ja on Sandomierzi maakonna pealinn. Sandomierz on tuntud oma hästi säilinud vanalinna poolest, mis on suur kultuuri- ja turismiatraktsioon. Varem oli Sandomierz mitte ainult Väike-Poola, vaid kogu Poola tähtsamaid linnakeskusi. See oli Poola krooni kuninglik linn ja piirkondlik halduskeskus hiliskeskajast kuni 19. sajandini.

https://en.wikipedia.org/wiki/Sandomierz

Tegime tiiru vanalinnas ja keskväljakul ning sõime korraliku hilise lõunasöögi (toidust kirjutan edaspidi eraldi veidi pikemalt), kokku kohapeal viibimise aega ca 2,5 tundi. Ja edasi juba Krakowisse.

3. august

KRAKOW

Päeva alustasime hommikusöögiga hotellis ning suundusime kohe edasi Wieliczka soolakaevanduse muuseumi, mis asub Krakowist ca 15 km kaugusel kagus.

Päev oli väga palav. Piletid saime suht kiiresti, sest külastuse kõrghetke polnud veel saabunud. Ingliskeelsed giidiga grupid väljusid iga 30 min tagant ja saime täpselt 40 min oodata, et muuseumi pääseda. Kuigi kaevanduses pidavat olema jahe (14 kraadi sooja), siis ilmselt tänu palavale päeval seal siiski jahe ei olnud. Pakun et 18 kuni 20 kraadi sooja.

Meie giidiks oli Isabel, kes rääkis laitmatus inglise keeles ning viskas vahepeal nalja. Muuhulgas jagas ta meile mitmeid fakte, mida hiljem üle küsis. No et kas me ikka üleüldse kuulame teda.

Soolakaevanduses viidi meid 3. tasandile, mis asus 135 m sügavusel maa sees. Lähemalt saab lugeda kaevandusest siin: https://www.wieliczka-saltmine.com/

soolakaevanduse korrused, kuhu lubati turiste I-III

Kaevanduse külastamine oli tõepoolest üks selle reisi erakordsemaid elamusi. Soovitan kõikidel, kel pole klaustrofoobia kalduvusi, seda kunagi võimalusel külastada. Meie pere jäi väga rahule. Ainus hirmus moment minu jaoks oli külastuse lõppemisel liftiga tagasi üles sõitmine. Lift oli suur ja kolises parasjagu, aga 135 meetrit ta meid üles viis ja kõik oli kena.

Vast kõige enam jäid meelde kuidas olid maa alla ehitatud suured palkidest korruste konstruktsioonid, maa-alused kabelid koos soolast tahutud imeliste seinapannoodega, kus isegi tänapäeval pulmi peetakse ning erinevad väljapanekud sellest, kuidas alates 13. sajandist soolakaevanduses elati ja töötati. Sool oli vanasti väga hinnas ning töötamine soolakaevanduses auasi.

Tegime palju pilte.

Sellega lõppeb Poola reisikirja 1. osa.

Järgmises postituses juba lähemalt Krakowi linnast ja Zakopane külastusest.

Loe reisikirja 2. osa siin:

Ja 3. osa siin:

Ootaja aeg on pikk ….

Katust meie maamajal veel ei ole. No tegelikult nagu juba peaaegu on, aga mitte päris valmis.

Aprillis alustasid katuse-ehitajad töid ja tasapisi on need ikka edasi ka liikunud.
Pärast seda kui kõik vana soojustus ja materjal oli eemaldatud, vahetati välja 12 sarikapaari. Jah, katus on meil ikka suur – üle 300 ruutmeetri pinda.

sarikate vahetamine

Pärast sarikate vahetust on põhirõhk läinud katuse soojustamisele, mis on osutunud algselt töömahukamaks tegevuseks. See juhtub siis, kui ehitaja valib uue materjali ja töömehed ei oska sellega veel eriti ümber käia. Augusti esimese nädalaga aga sai õnneks katusele soojustus peale ja alustati roobituse paigaldamisega. Edasi laotatakse tõrvapapp ja siis juba plekk.

Valisime seekord plekk-katuse, sest lootsime soodsamalt hakkama saada. Paraku on see valik sama eksklusiivseks osutunud kui eelmine (puidust kimm). Seda just rahaliste väljaminekute pärast.

Kui 8 aastat tagasi renoveerisime terve maja 100K eest ära, siis seekord on sama raha läinud ainult katusele. Ja no sellele lisaks on veel vaja elektritööde eest maksta, maja väline soojustus ja vooder panna ning vahelagede soojustus ning viimistlused teha.

Hetkel tundub, et põrandad on kenasti ära kuivanud ning suuremaid pragusid karta ei olegi. Neid muidugi on, aga mitte nii suured, et peaks hakkama uut põrandat panema. Vaja ainult üks suurem lihvimine teha.

Niisiis, on lootust, et augustis näeme juba katust päris valmis kujul ja sealt edasi saame hakata vaikselt majas sees nokitsema.

peremees ja see mis majast üle on jäänud (kevad 2022)

Varsti uued uudised! Püsi lainel!