27. juunil …
… kogunes maamaja juurde hulk inimesi ja suur töö sai ära tehtud. Ilmselt oleks rohkemgi tulnud aga varahommikul kella 8 paiku saabunud ja töödega alustanud nö “1. birgaad” tegi kella 10-ks nii palju tööd juba ära, peamiselt koristatigi väljast kogu sodi ja viidi konteinerisse, et tekkis hirm, et hilisematele tulijatele polegi nagu suurt midagi teha jäänud.
Niisis helistasime päris mitmele talgulisele ja andsime asjade seisust teada, et nad ei peaks tühja sõitu ette võtma. Neid võis kokku olla ca 10 inimest.
Sellest hoolimata oli maja ümber askeldamas 17 inimest, lisaks nendele ka väiksemaid lapsi, kes jõukohaseid ülesandeid said teha. Näiteks Lisandra komplekteeris mutrivõtmete komplekti uskumatu nutikuse ja kiirusega 🙂
Ilm oli kohutavalt palav, ilmselt selle suve kõige kuumem päev. Sooja 32 kraadi ja kui tavapäraselt on meil maja juures hea tuul (viib tüütud putukad ära ja kuumadel päevadel pakub mõnusat jahedust), siis seekord ei olnud ka tuult.
Vett läks palju ja keset hoovi paiknev hiiglaslik vaher oli seekord nagu õnnistus oma suure varjualaga, kuhu alla sai mõnusalt pausile sättida.
Mis siis talgutel tehtud sai:
- maja ümbert koristatud kõik kustutamise käigus välja visatud sodi, sealhulgas põlenud katusekimmid ja seinast ning vahelagedelt lahti kistud tselluvill,
- maja eest, kus põleng ka alguse sai, võeti ära välisvoodri lauad, tuuletõke ja läbivettinud tselluvill – see kõik läks konteinerisse,
- sama poole maja ots sai samuti täitsa paljaks kooritud (vooder, tuuletõke, tselluvill) sest räästa juures oli samuti välisvooder päris arvestatavalt põlenud ja soojustsu saanud veekahjustusi,
- kogu majatagune sein sai puhtaks (vooder, tuuletõke, soojustus),
- koristasime ära vannitoa – kõik põlenud asjad alates mööblist ja lõpetades WC potiga, siiski, natuke tuleb veel seintelt krohvivõrku ja krohvi puhastada,
- vannitoa ja esiku (kus põleng kõige suurem oli) lagi ning vahelae soojustus sai lahti kistud ning samuti läbivettinud materjal konteinerisse viidud,
- töötuba, mis esialgu oli jäänud koristamata, sai üle vaadatud, kahjustatud (loe: sulanud) materjalid välja sorteeritud, töövahendid ja tarvikud puhastatud ning kuivatatud,
- ärklikorrusel sai puhastatud suurem sodi, peamiselt põrandalt.
Voodrilaua eemaldamine oli vajalik, et maja saaks kuivama hakata, sest tselluvill oli läbi vettinud ja see omakorda vastu palkseina. Käega hiljem välisseina palke pärast katsudes olid need täiesti niisked. Nüüd õnneks tuul ja päike saavad neid veidi kuivatada, et niiskus majja ei jääks ega hallitust ja vammi tekkima ei hakkaks. Mõnes kohas majas sees oli aga juba hallitust näha ja see tähendab, et maja tuleb hoolikalt tuulutada ning kuivatada lähikuudel.
Pärast seda kui meie maja ehitaja, kes pani majale kogu välise soojustuse ja voodri ning ehitas uue katuse (sh vahelaed ja sarikad), on objekti üle vaadanud, selguvad ka järgmised tööd ja talgute vajadus.
Endiselt on katusel presendi all palju põlenud katusekimme, mis hetkel kõvasti naeltega kinni. Need vajavad aga katusele minemist ja seal töötamist, mis on väga suur töö. No ja ohtlik ka.
Talgulised
Olid kõik ülimalt usinad ja kuidagi läks nii, et igaüks otsis ja leidis endale just sobiva töö. Töölõigud ja koostöö kujunes nagu iseenesest välja, tekkisid sellised huvitavad grupid, kus üks või kaks talgulist tegid lammutamist või materjalide eemaldamist ning teised vedasid sodi või sorteerisid maha võetud materjale (voodrilauad, liistud, penoplast jms).
Mulle endale tundus, et ma ise nagu ei oskagi midagi teha. Mulle tundus, et tööd on juba kõik ära jagatud ja tõhus toimetamine käib. Ja kui ma kogu seda tule tehtud laastamistööd vaatasin, siis kuidagi ei osanudki näppu peale panna, et mis see järgmine oluline tegevus võiks olla, kuhu panustada – tundus et kõike on vaja teha ja väga palju on vaja teha.
Selline veider segadusesolek siis…
Nojah, midagi aga oli ikka teha ja lõpuks sättisime koos Katriga üles varjualuse, parandasime kustutustööde käigus kannatada saanud terrassilaua jala ära ning panime lõunasöögiks näksimise välja, et lõunapaus ära pidada ja veidi energiat juurde saada.
Veidi aja pärast aga saabusid Ivo ema ja isa ning tõid kaasa suure kaitseväe kateloki täie suppi – kodutehtud värskekapsasupp, mis maitses ülimalt hea. Talgulised (kellele veel mahtus), sõid ja kiitsid. Aitäh Maret ja Kalju!
Armsad talgulised, suur tänu teile!
Kairi ja Margus,
Maili, Külli, Älice, Lisandra ja Kristel,
Peeter ja Margit ja Mattias,
Kristel koos abikaasaga,
Maret ja Kalju,
Katri,
Rasmus ja Magnus (meie perepojad)
ja kõik teised, kes kaasa elasid ja tahtsid samuti abiks tulla:
Annika,
Kristina ja Mihkel,
Aivi ja Tarvo,
Veiko ja Liisi ja Georg,
Jaanus abikaasaga.
Mõned pildid (need on päris koledad) vannitoast …
Esikust …
Köögist …
Rehetoast …
Ja väljast …
Mida see sündmus ja olukord mulle õpetanud on, on tänulikkus. Võib-olla see pidigi olema õppetund, et mõista kuipalju häid sõpru ja kaasaelajaid meil tegelikult on.
Me oleme terve perega hingepõhjani tänulikud (et mitte öelda vapustatud) selle toe ja mõistmise eest, mida oleme kogenud viimasel nädalal.
Maamaja blogi 