Esimesed talgud – koristamine

Pojengid ja muud lilled maja ümber õitsevad, maasikad hakkavad valmis saama – justnagu ei saaks loodus aru, et selline õnnetus on juhtunud … sest elu läheb edasi.

27. juunil …

… kogunes maamaja juurde hulk inimesi ja suur töö sai ära tehtud. Ilmselt oleks rohkemgi tulnud aga varahommikul kella 8 paiku saabunud ja töödega alustanud nö “1. birgaad” tegi kella 10-ks nii palju tööd juba ära, peamiselt koristatigi väljast kogu sodi ja viidi konteinerisse, et tekkis hirm, et hilisematele tulijatele polegi nagu suurt midagi teha jäänud.

Niisis helistasime päris mitmele talgulisele ja andsime asjade seisust teada, et nad ei peaks tühja sõitu ette võtma. Neid võis kokku olla ca 10 inimest.

Sellest hoolimata oli maja ümber askeldamas 17 inimest, lisaks nendele ka väiksemaid lapsi, kes jõukohaseid ülesandeid said teha. Näiteks Lisandra komplekteeris mutrivõtmete komplekti uskumatu nutikuse ja kiirusega 🙂

Ilm oli kohutavalt palav, ilmselt selle suve kõige kuumem päev. Sooja 32 kraadi ja kui tavapäraselt on meil maja juures hea tuul (viib tüütud putukad ära ja kuumadel päevadel pakub mõnusat jahedust), siis seekord ei olnud ka tuult.

Vett läks palju ja keset hoovi paiknev hiiglaslik vaher oli seekord nagu õnnistus oma suure varjualaga, kuhu alla sai mõnusalt pausile sättida.

Mis siis talgutel tehtud sai:

  • maja ümbert koristatud kõik kustutamise käigus välja visatud sodi, sealhulgas põlenud katusekimmid ja seinast ning vahelagedelt lahti kistud tselluvill,
  • maja eest, kus põleng ka alguse sai, võeti ära välisvoodri lauad, tuuletõke ja läbivettinud tselluvill – see kõik läks konteinerisse,
  • sama poole maja ots sai samuti täitsa paljaks kooritud (vooder, tuuletõke, tselluvill) sest räästa juures oli samuti välisvooder päris arvestatavalt põlenud ja soojustsu saanud veekahjustusi,
  • kogu majatagune sein sai puhtaks (vooder, tuuletõke, soojustus),
  • koristasime ära vannitoa – kõik põlenud asjad alates mööblist ja lõpetades WC potiga, siiski, natuke tuleb veel seintelt krohvivõrku ja krohvi puhastada,
  • vannitoa ja esiku (kus põleng kõige suurem oli) lagi ning vahelae soojustus sai lahti kistud ning samuti läbivettinud materjal konteinerisse viidud,
  • töötuba, mis esialgu oli jäänud koristamata, sai üle vaadatud, kahjustatud (loe: sulanud) materjalid välja sorteeritud, töövahendid ja tarvikud puhastatud ning kuivatatud,
  • ärklikorrusel sai puhastatud suurem sodi, peamiselt põrandalt.

Voodrilaua eemaldamine oli vajalik, et maja saaks kuivama hakata, sest tselluvill oli läbi vettinud ja see omakorda vastu palkseina. Käega hiljem välisseina palke pärast katsudes olid need täiesti niisked. Nüüd õnneks tuul ja päike saavad neid veidi kuivatada, et niiskus majja ei jääks ega hallitust ja vammi tekkima ei hakkaks. Mõnes kohas majas sees oli aga juba hallitust näha ja see tähendab, et maja tuleb hoolikalt tuulutada ning kuivatada lähikuudel.

Pärast seda kui meie maja ehitaja, kes pani majale kogu välise soojustuse ja voodri ning ehitas uue katuse (sh vahelaed ja sarikad), on objekti üle vaadanud, selguvad ka järgmised tööd ja talgute vajadus.

Endiselt on katusel presendi all palju põlenud katusekimme, mis hetkel kõvasti naeltega kinni. Need vajavad aga katusele minemist ja seal töötamist, mis on väga suur töö. No ja ohtlik ka.

Talgulised

Olid kõik ülimalt usinad ja kuidagi läks nii, et igaüks otsis ja leidis endale just sobiva töö. Töölõigud ja koostöö kujunes nagu iseenesest välja, tekkisid sellised huvitavad grupid, kus üks või kaks talgulist tegid lammutamist või materjalide eemaldamist ning teised vedasid sodi või sorteerisid maha võetud materjale (voodrilauad, liistud, penoplast jms).

Mulle endale tundus, et ma ise nagu ei oskagi midagi teha. Mulle tundus, et tööd on juba kõik ära jagatud ja tõhus toimetamine käib. Ja kui ma kogu seda tule tehtud laastamistööd vaatasin, siis kuidagi ei osanudki näppu peale panna, et mis see järgmine oluline tegevus võiks olla, kuhu panustada – tundus et kõike on vaja teha ja väga palju on vaja teha.

Selline veider segadusesolek siis…

Nojah, midagi aga oli ikka teha ja lõpuks sättisime koos Katriga üles varjualuse, parandasime kustutustööde käigus kannatada saanud terrassilaua jala ära ning panime lõunasöögiks näksimise välja, et lõunapaus ära pidada ja veidi energiat juurde saada.

Veidi aja pärast aga saabusid Ivo ema ja isa ning tõid kaasa suure kaitseväe kateloki täie suppi – kodutehtud värskekapsasupp, mis maitses ülimalt hea. Talgulised (kellele veel mahtus), sõid ja kiitsid. Aitäh Maret ja Kalju!

Armsad talgulised, suur tänu teile!

Kairi ja Margus,
Maili, Külli, Älice, Lisandra ja Kristel,
Peeter ja Margit ja Mattias,
Kristel koos abikaasaga,
Maret ja Kalju,
Katri,
Rasmus ja Magnus (meie perepojad)

ja kõik teised, kes kaasa elasid ja tahtsid samuti abiks tulla:
Annika,
Kristina ja Mihkel,
Aivi ja Tarvo,
Veiko ja Liisi ja Georg,
Jaanus abikaasaga.

Mõned pildid (need on päris koledad) vannitoast …

Esikust …

Köögist …

Rehetoast …

Ja väljast …

Mida see sündmus ja olukord mulle õpetanud on, on tänulikkus. Võib-olla see pidigi olema õppetund, et mõista kuipalju häid sõpru ja kaasaelajaid meil tegelikult on.

Me oleme terve perega hingepõhjani tänulikud (et mitte öelda vapustatud) selle toe ja mõistmise eest, mida oleme kogenud viimasel nädalal.

Selline suvi siis 2020

Mul ei ole juba aastaid olnud sünnipäevaks mingeid olulisi soove või ootusi kingituse osas. Lihtsalt pole midagi sellist olnud, mille järgi õhata ja mida väga soovida. Sest usun pigem sellesse, et õnn on ikka inimese enda teha ja sünnipäevad on tähistamaks seda, et hing sees ja käed-jalad küljes.

Aga.

2020 aastal on teistmoodi. Selleks sünnipäevaks on mul tõepoolest üksainus soov, mis, ma usun, jääb mu ainsaks sünnipäevasooviks ka mitmeteks järgnevateks aastateks.

Ma soovin, et 18. juunit ei oleks olnud. Üleüldse.

Et seda päeva poleks olnud. Või saaksin ma ajas tagasi keerata 17. juuni peale ja teha kõik selleks, et mis juhtus järgmisel päeval, oleks olemata.

Kuid ma ei saa. Ja ka edaspidi saame me vaid loota iseenda usinusele ja kätele, et midagi taastada.

Miks selline soov, küsite ….

18. juunil süttis varahommikul meie maamaja. Tänaseks on tulekahjude uurija välja selgitanud, et maja süttis vannitoa ruumis seina seest, kus olid korralikult isoleeritud juhtmed (pistikupesa ja põrandasoojustus). Mingeid jälgi lühisest või välgust ei olnud. Süütamine välistati.

Põleng kestis kokku 4-5 tundi kuniks kõik sai kustutatud. Lisaks täielikult hävinenud vannitoale said kannatada maja välisseinad ja katus (kimmkatus), mis põhimõtteliselt hävis täielikult. Sarikad on küll püsti kuid need on enamus põlenud ja tuleb niiehknaa välja vahetada.

Kustutustööde käigus sai kannatada maja ärklikorrus ning totaalseid veekahjustusi kogu alumine korrus – läbi on vettinud kõik vahelaed, vahelagede soojustus, põrandad ning välis-soojustus.

Vaatepilt on kole, masendav ja shokeeriv.

20200618_114347

Meie maakodu

Me oleme seda maja ehitanud nüüdseks 13 aastat. Enamus oma nädalavahetusi oleme me veetnud seal tööd tehes. Iga ruutsentimeeter selles majas on me enda kätega üle käidud alates palkide puhastamisest, põrandate, seinte ja lagede paigaldamisest/viimistlemisest kuni mööbli restaureerimise ja tekstiilideni välja.

Meie kaks pojakest on kasvanud üles selle maja remondi ja ehituse sees. Oleme loobunud mitmel aastal perereisidest, et saaksime niipalju valmis, et majas ööbima hakata, seejärel elektri sisse, seejärel lastele oma magamise ruumi jne.

Kogu oma vaba aja ja raha oleme sinna pannud. Ei, mitte kohustusest ja vajadusest, ikka suure unistuse nimel toimetades ja soovist taastada üks vana ning väärikas talukoht, mis ostes nägi välja selline:

picture-008.jpg

Ehitamise käigus nägi maja vahepeal välja selline (paljas):

Muidugi oli seal endiselt palju veel teha. Mõnes ruumis laelauad ja liistud panna, vannitoas veel krohvida ja pesemisvõimalus lõpuni teha. Kuid eluruumid olid enam-vähem siiski valmis, kõik taastatud selliselt, et säilitada vana maja olemus ja tunnetus.

Vannitoa sisustus põles kõik sisse ja kannatada sai lisaks vannitoale, katusele ja välisvoodrile ka esik, töötuba ning köök, mille laed on kõik põlenud ning osaliselt ka seinad.

Õnneks saime välja tuua pea kogu mööbli, mida olime samuti aastaid kogununud – vana talumööbel, autentne ja oma kätega restaureeritud. Eks nad on kõik saanud vett ja suitsu seal sees, aga ehk annab ikka midagi taastada. Samuti saime tervena kätte kõik mu vanaaegsed nõud, mis küll paksu kleepuva tahmaga kaetud, kuid mille saan õnneks puhtaks pesta.

Suurem probleem on tektsiilide, pehmemööbli ja kõikide magamistarvikutega – madratsid, tekid, padjad, voodipesu. Need tuleb lihtsalt ära visata, sest seda jubedat suitsu ja tõrva lõhna sealt enam välja ei saa.

20200618_111651

Mõtleme pidevalt, kas oleksime saanud midagi teha, et sellist õnnetust ära hoida? Ei oskagi öelda. Tuletõrjujad, kes meie maja kustutasid, ka uurija kes käis tulekollet hindamas ja uurimas, ütlesid ühest suust, et nii korralikult ehitatud maja pole nad ammu näinud ja kustutama pidanud. Me oleme olnud väga hoolikad tulega seotud riskide osas. Kõik korstnad ja küttekolded on uued, ehitatud 2013 aastal ning vastavad kõikidele ohutustandarditele. Kogu elektrisüsteem on uus, samuti 2013 aastal valminud, sh uued juhtmed, uus kilp, kõik elektritarvikud jne.

Maamajast lahkudes ei jäta me kunagi ühtegi elektriseadet pistikusse, kõik oleme välja lülitanud. Ka korralik turvasüsteem oli olemas, sealjuures liikumisandurid, suitsuandurid mille signaal otse turvafirma juhtpulti saadetakse. Huvitaval kombel aga ei andnud turvasüsteem ühtegi häiret, isegi mitte suitsuhäiret kui tuletõrje juba kohal oli. Ja ometi ütles uurija, et põleng oli alanud vähemalt tund aega enne seda kui tuli vannitoa aknast välja murdis ja möödasõitjad tuletõrje välja kutsusid. Selle tunni ajaga aga pidi maja juba paksult suitsu täis olema ja kõik turvaandurid oleksid pidanud signaale andma.

Kindlustus

Ärge küsige, kas meil kindlustus oli. Ei olnud. Oleme oma kindlustusfirmalt (meil on seal linnakodu kindlustus, autokindlustus ja ka varasemate kodude kindlustused olnud) küsinud kindlustust vähemalt kolmel korral ja püüdnud seda ära teha. Reaalsus on see, et kui sa ei ela alaliselt sees, kindlustatav objekt asub Tallinnast kaugel, ehitusregistris on maja ametlikuks ehitamise aastaks 1932 ning mõningane remont on veel pooleli, siis ei kindlusta su vara mitte ükski kindlustusselts. Mis sest, et oled sisuliselt uue maja ehitanud ja kõik seadmed on kaasaegsed ning vastavad nõutud standardile. Kindlustuse risk on lihtsalt liiga kõrge ja nii sa peadki lootma ainult sellele, et teed kõik endast oleneva ohutuse tagamiseks ja loodad, et äkki minuga ei juhtu.

Kuid ka sellest ei piisa ja õnnetused juhtuvad…

Mis edasi?

Ma ei tea. Oleme hetkel veel nii suures shokis, õnnetud ja kurvad, et ei oska öelda, mis täpselt edasi saama hakkab. Üks variant on see, et kogume end veidi (emotsionaalselt) ja hakkame taastamisega vaikselt pihta. See tähendab, et oma palga kõrvalt remonti tehes ja ehitades läheb umbes samapalju aastaid kui siiani, et maja elamisväärseks saada.

Seda kõike ainult siis, kui leiame niipalju vahendeid, et sügiseks uued sarikad ja katus peale saada. Kui maja jääb sellisel kujul talveks katuseta, ei ole meil mõtet seda enam taastada, sest nii vee kui ilmastikukahjustused oleksid liiga suured.

Põrandate alt on vaja saada välja kustustusvesi, majast niiskus välja. Selleks tuleb põrandad kõik üles võtta, betoonil lasta kuivada ja vaadata, kas vanu laudu saame veel kasutada või peab kõik uued panema. See sõltub nii veekahjustuse ulatusest kui ka sellest, kas need lauad saab tervena kätte.

Koristustalgud

Ja esimene töö on põlengujääkide koristamine, põlenud osade lammutamine ning utiliseerimine.

Juuni viimaseks nädalavahetuseks tellisime maja juurde konteineri, so 27-28 juuni. Kes tunneb, et tahab aidata, siis oled lahkesti oodatud talgutele.

Kui tunned, et tahad muudmoodi aidata, siis anna teada, minu tel: 5210194.

Maamaja fond

Samuti pidasime plaani ja otsustasime, et oma sünnipäevi me edaspidi pidada ei taha (välja arvatud laste sünnipäevad, eksole), pigem saavad sõbrad ja kaasaelajad meid toetada maamaja fondi kaudu.

Toetuse saad panna teele kontole Maarit Vabrit-Raadla, EE651700017000783828, Luminor Pank , SWIFT NDEAEE2X.

Märksõnaks: maamaja fond.

Tänusõnad

Tahaksin veel eriti tänada tuletõrjujaid, kes maja kustutasid ja kelle tegutsemist jälgides sain ma aru, kui professionaalset ja olulist tööd nad teevad. Kogu liikumine ja tegevus objektil oli niivõrd põhjalikult koordineeritud, kuidas tehti omavahel koostööd ja meeskonnatööd.

Vahepeal hüüdsid mehed üksteisele “Jooge vett! Ärge joomist unustage!”, sest pärast suuremat sorti vihmasadu läks ilm nii palavaks ja katusel veel eriti kuumaks.

Tuletõrjujad olid meie õnnetute vastu väga osavõtlikud, jagasid meiega oma nn NATO pakikest, pakkusid lahustuvat kohvi ja küpsiseid, sest olime ju varahommikust saadik ka ise söömata joomata kui hirmunult linnast teele asusime ega teadnud, mis olukord maamaja juures valitseb. Mehed selgitasid meile kõike väga sõbralikult, olid ka ise nördinud sellise õnnetuse üle ja märkisid, et selle piirkonna kõige ilusam maja olla olnud.

Ka meie oma küla ja lähiümbruse vabatahtlikud pritsimehed olid kohal – oleme neile hingepõhjani tänulikud selle eest!

Ja loomulikult täname tundmatut möödasõitjat, kes tulekahju esimesena märkas ja sellest kohe päästeametile teada andis.

Aitäh, et lõpuni lugesid, ka see on juba suur tugi meile …

Mõned pildid sellest ajast, kui kõik veel oli …

2019 värvisime välisvoodri üle. Poisid tööhoos.
Veranda oli ainuke ruum, mis jäi tulest ja veest puutumata.
Kööginurk
Pliit ja leivaahi köögis.
Rehetoa vaade
Rehetoa vaade, ahi veel krohvimata.