4. august
Krakowit käisime avastamas tegelikult kaks korda. Esimesel korral pärast soolakaevanduse külastamist ja teisel korral pärast Zakopanes käimist. Krakowis kohapeal olime 2 päeva ja 3 ööd.
KRAKOW
… on Poola suuruselt teine ja üks vanimaid linnu. Väike-Poola vojevoodkonnas Visla jõe ääres asuv linn pärineb 7. sajandist. Kraków oli Poola ametlik pealinn kuni aastani 1596 ning on traditsiooniliselt olnud üks Poola akadeemilise, majandus-, kultuuri- ja kunstielu juhtivaid keskusi. Üheks Euroopa kaunimaks linnaks nimetatud vanalinn koos Waweli kuningalossiga on lisatud UNESCO maailmapärandi nimistusse.
Linn sai alguse Waweli mäel asuva alevikuna ja 965. aastal teati seda kui Kesk-Euroopa elavat kaubanduse keskust. Linnas elab umbes 780 000 elanikku ja lähiümbruses elab veel umbes 8 miljonit inimest. (Wikipedia)
Meie hotell asus vanalinnale väga lähedal, alla kilomeetri kõndimist. Esimesel päeval, pärast soolakaevanduse külastamist, kus tuli juba päris palju kõndida, oli minu päev sammude saak kokku üle 22-tuhande sammu.
Peamine külastuskoht on loomulikult vanalinna keskväljak, mida nad ise nimetavad turuplatsiks. Sealsamas olid ka kirikud ja loomulikult raekoda.
Keskväljak ja sinna suunduv peatänav olid paksult rahvast täis juba hommikutundidest alates kui pimedani. Pakun, et suurem osa neist olid poola enda siseturistid. Ka välismaalasi oli palju, eriti sakslasi ja itaallasi.
Päris keskväljakule me sööma minna ei tahtnud. Esiteks oli see puupüsti täis, ka restoranid olid rahvast täis, mõnes kohas suisa järjekorrad. Küll aga leidsime mõned tänavad eemal asuva Mr. Steak restorani ja maandusime sinna. Toit ja teenindus osutusid aga nii heaks, et ka järgmisel päeval käisime sealsamas. Muidugi sõime siis juba erinevaid roogi ja põhimõtteliselt maitsesime neljakesi kogu menüü ära 😉
Vanalinnas jõudsime vaadata ära lisaks keskväljakule ja ülikooli, käia mõnes poes, osta suveniire ja pikemalt külastasime ka Waweli kuningalossi. Huvitav tähelepanek, et kirikutesse turiste väga ei lastudki. Mõnes kohas oli suisa silt väljas “Mitte segada palvetajaid”.
Waweli kindlus ja kuningaloss said sõjas kõvasti kannatada. Reisijuhi raamatust lugesin, et kuningalossi on aegade jooksul ehitatud ja ümber ehitatud erinevates stiilides: keskaegne kindlus, renessanss ja barokk. Kuningalossi viimane versioon on ehitatud kahe Itaalia arhitekti poolt 1536, jäänud siis 16. sajandist unarusse (kuna kuningas kolis Warssawisse) ning taastatud 20. sajandi algusest võimalikult autentselt. Vaadata ja uudistada oli seal muidugi palju.
Video kuningalossi sisehoovist, mida ümbritses hoone neli külge, oli Itaalia arhitektide kujundatud ning toetub varem samas kohas asunud gooti stiilis hoone müüridele.
Ja mõned pildid õhtusest linnast ka.
ZAKOPANE
… on linnake Lõuna-Poolas Tsehhi piiri ääres Tatrates, kus elab 27 266 inimest.
Zakopane on Gorali kultuuri keskus ja seda nimetatakse sageli “Poola talvepealinnaks”. See on populaarne mägironimise, suusatamise ja turismi sihtkoht nii suvel kui talvel. Piirkonnas esineb ka loodusliku sooja veega allikaid, mille juurde on ehitatud tavaliselt kas veekeskused või hotellid. Thermal Spa’d on väga populaarsed ja paraku ka puhkuste kõrghooajal rahvast pungil, et mitte öelda massides.
Kuna veekeskusesse me lihtsalt ei mahtunud (meeletu autode rivi, ummikud ja kummis parklad), siis piirdusime jalatuskäigu ja lõunasöögiga linna keskuses. Pm üks pikk peatänav, kus jällegi oli meeletult inimesi, palju poode, suveniire aga ka ahvatlevaid kohvikuid, restorane, tänavatoidu kohti jne. Tuleb tunnistada, et pakkumist on palju, võimalusi seinast seina.
Pärast jalutuskäiku ja kõhutäidet tegime tiiru lähiümbruses ja nautisime vaateid.
Tagasiteel sõitsime läbi mitmest külakesest, mis nagu traditsiooniliselt kulgesid kohe tee ääres, kus valdavaks olid palkidest majad ja nn mägionnide arhitektuur. Väga armas ja meie jaoks kodune. Palkehitisi mujal Poolas me paraku ei näinud. Pidavat olema selle piirkonna arhitektuuri ajalooline pärand ja omapära. Natuke meenutas Austria ja Sveitsi mägikülakesi.
5. august
AUSCHWICZ
Meil oli juba enne reisi pereliikmetega arutelu, et kas me peaksime koonduslaagrist tehtud muuseumisse minema. Et koht, kus nii paljusid inimesi piinati, tapeti ja rüvetati – kas on õige sinna uudistama minna. Aga me häälestasime ennast ja oma järeltulijaid selliselt, et inimene peab ajalugu teadma ja mäletama, ka kõige õõvastavamaid ajajärke ning tegusid. Oma külaskäiguga me austame ajalugu ja neid, kes sinna oma elu jätsid ning mõistame hukka teod, mida inimsuse vastu tehtud on.
Kogu ringkäik Auschwitz 1 ja Birkenau laagrite aladel kestis 3 tundi. Ilm oli meeletult palav, pea 30 kraadi kuumust. Kuna kogu muuseumi ala oli jäetud selliselt, nagu ta kunagi oli, siis teed tolmasid ja barakkide vahel ei liikunud ka õhk. Me olime varustatud päikesekaitseks mütside ja suure hulga veepudelitega ning kasutasime igal võimalusel varjus seismist. Auschwitzist Birkenausse ja tagasi viis muuseumi buss.
See oli emotsionaalselt väga raske osa meie reisist, külastus Auschwitzi ja Birkenausse. Paaril korral tundsin kuidas mul läheb süda pahaks. Näiteks see koht, kus näidati koonduslaagris gaasikambrisse saadetud inimeste juukseid, mis neil ellnevalt peast lõigati. Nendest juustest tehti kangast, mis saadeti Saksamaale kasutamiseks ja müügiks. Ma parem ei mõtle, mille jaoks seda kangast kasutati. See lihtsalt ei ole minu mõistusele vastuvõetav.
Või piinamiskamber, kus umbes 1 x 1 meetrises ruumis pandi 4 inimest seisma mitmeteks päevadeks, kuhu tuli sisse ronida madalal asuvast luugist. Mul hakkas paha. Ma suutsin teha mõned üksikud pildid. Aga see oli … üle mõistuse.
Üks meie tuttav poolakas ütles, et pärast Auschwitzi külastust on vaja üht (või siis mitut) kangemat jooki.
Meie teekond viis edasi Wroclawi suunas ja teepeal kohtusime õhtusöögiks oma kohalike tuttavatega väikeses linnas Gliwiche, restoranis Ormianska, mis pakub peamiselt armeenia sugemetega toitu. Teenindajateks olid aga armsad ukraina neiud, asjalikud ja väga sõbralikud.
Heas seltskonnas ja sumedal õhtul chillides saime üle ka emotsionaalsest muserdusest, mis selle päevaga kaasa oli tulnud.
WROCLAW
Wroclavisse jõudsime päris pimedas ja linna kohta mingit tunnetust ei saanudki. Välja arvatud see, et on ikka suur linn küll. Linnas ja lähiümbruses elab kokku 1,25 miljonit inimest.
Wrocław on Sileesia ja Alam-Sileesia ajalooline pealinn. Tänapäeval on see Alam-Sileesia vojevoodkonna keskuseks. Linna ajalugu ulatub enam kui tuhande aasta taha ning erinevatel aegadel kuulunud Poola kuningriigi, Böömimaa kuningriigi, Ungari kuningriigi, Habsburgide Austria monarhia, Preisi kuningriigi ja Saksamaa alla. Wrocław sai pärast Teist maailmasõda toimunud ulatuslike piirimuutuste ja taastatud territooriumide tulemusena taas Poola osaks 1945. aastal.
Ajalooliselt ja kultuuriliselt, nii arvavad poolakad ka ise, on Wroclawi ja Sileesia piirkond kõige enam mõjutatud saksa kultuuri poolt. Seda on tegelikult näha ka linnapildis. Wroclawi vanalinn on suursugune ja võimas.
Wroclawis peatusime 2 ööd ja 1 päeva.
Rasmus oli Wroclawi peamiseks vaatamisväärsuseks valinud sealse Zoo, loomaaia. ja seda kindlal põhjusel. Nimelt on väga vähestes loomaaedades eksponeeritud sellised armsad närilised nagu KAPIBAARAD. Wroclavis olid nad olemas ja neid me otsima ka suundusime.
6. august
WROCLAW ZOO
Kasulik soovitus kohalike poolt oli alustada oma külastust võimalikult vara hommikusel ajal. Loomaaed avati kell 10.00 ja 10.07 olimegi juba loomaaias sees, piletid ilma igasuguse järjekorrata olemas ja valmis kapibaarasid otsima.
Wroclaw Zoo on kahtlemata üks suuremaid ja mitmekesisemaid kohti, kus me oleme käinud (üle 1100 isendi) ning kuulus ka selle poolest, et seal on väga kaasaegne hiiglaslik akvaarium kõikvõimalike mere-elukatega. Seda maja nimetatakse Afrikaarium`iks (Afrykarium). Rohkem saad lugeda siit: https://zoo.wroclaw.pl/en/afrykarium/
Ja mis siin ikka pikalt kirjutada, pildid räägivad iseenda eest.
Manatee (ma ei tea, mis eestikeelne nimetus on) kohta rääkis Rasmus laheda loo. Nimelt olid Kristoph Columbus oma ühel reisil manateesid vees märganud ja ekslikult arvanud, et need ongi näkineiud, kellest nõndapalju räägitud. Mehed olid väga pettunud olnud, sest “näkineiud” ei osutunud kuigi võluvateks nende arvates.
Zoo oli suurel alal ja nägi välja kui hiiglaslik park. Kõndida tuli palju aga seda ei pannud peaaegu tähelegi. Täitsa huvitav oli jälgida näiteks ahvide seltsielu oma 10 minutit. grislid seevastu tundusid olevat veidi õnnetud, kuigi neil ei olnudki puiuri vaid pigem selline metsatuka moodi oma territoorium. meile meeldis, et loomadel oli palju ruumi ja elupaik püütud teha sarnaseks tema loomuliku keskkonnaga, niipalju kui võimalik.
Kapibaaradega oli meil üks pingeline olukord ka. Ühel hetkel hakkas nimelt tunduma, et me kas ei leiagi neid üles või siis oli info vananenud ja kapibaarasid polegi siin. Hakkas kiskuma juba natuke dramaatiliseks, kuniks ma läksin ühe zoo töötaja juurde küsima. Ja siis me lõpuks leidsimegi nad üles, elevantide maja tagaküljel. Ütleme nii, et päeva kõrghetk oli saavutatud. Olime kõik väga õnnelikud!
Loomaaia külastus kestis kokku 3 tundi ja 41 minutit. Sammude saak ca 9500.
Ja ei saanud lahkuda ka ilma suveniirideta. Ma üldiselt ei ole selline magnetite ja t-särkide ostja ja seetõttu oli keeruline leida midagi, mida kaasa osta. Sai siis valitud üks praktiline linasest kott Zoo pildiga ja kaks plakatit. Minu arust väga lahedad. Palusin poistel valida ja selline see siis sai.
WROCLAW
Pool päeva Wroclaw’i vanalinnas, aga eks me olime juba kõndinud ka sel päeval ja varasematel päevadel. Vanalinna keskväljak ehk turuplats ja raekojaplats ühes, üllatas meid oma suurusega. Tallinna Reakoja plats on selle võrreldes ikka … hoov.
Keskväljak oli nii suur, et selle keskele mahtus ära terve kvartal maju koos kangialuste ja kitsaste tänavatega ning suur Raekoda. Platsi ääristasid lugematud (väli) restoranid, kohvikud ja poed. Ja nagu juba tavaks saanud, siis ka rahvast oli murdu.
Meie hotell asus taaskord õnneks vanalinnale suht lähedal, ca 1 km kõndimist turuplatsile. Vanalinna sisenesime läbi erakordselt kauni Ülikooli peahoone kangialuse, kust 20 m kauguselt avastasime ühe bistroo, kus senise reisi kõige maitsvama söögi saime. Toidu eest sai maksta kaalu järgi ja igaüks valis, mida hing ihkas. Proovisin ära ka ainsa kohaliku rahvusliku roa, mille suutsime tuvastada – Poola pelmeenid. Need siis umbes 3 korda suuremad kui meie siin oleme harjunud tarbima, täidetud kas kohupiima, hakkliha ja köögiviljade segu või lihtsalt köögiviljadega. Pean ütlema, et hakklihaseguga see mulle ei maitsenud kohe üldse, kohupiimaga oli aga täitsa söödav. Tea kas nüüd just toiduelamus, aga kõhtu täitis ära.
Ja mõned pildid vanalinnast ka.
Ahjaa, Wroclaw on tuntud oma pronksist päkapiku kujude poolest, neid leidub pea igal pool vanalinna tänavatel. Mõnes kohas tekkis suisa järjekord, et neid kvaliteetselt ja ilma võõraste poseerivate lasteta pildistada.
Kuuldavasti oli see traditsioon saanud alguse 80-ndatel, kui päkapiku kujutist kasutas kommunistide vastuliikumise rühmitus, mida siis igale poole majade seintele šabloonidega “trükiti”. Ja ilmselt mõjus, sest Poola sai iseseisvaks vabariigiks mõned aastad enne eesti taasiseseisvumist. Ehk isegi said balti riigid inspiratsiooni Poolalt …?
Ainus, millega me Wroclawis päris rahule ei jäänud, oli hotell. Asus küll heas kohas ja vanalinna lähedal, kuid kogu stiil ja sisustus oli umbes 90-datest. Millega kaasnes ka spetsiifiline lõhn. Otseselt ei kopitanud aga tunda oli, et ruumid on niiskena seisnud mingi aja. Ilmselt päris pika aja.
Meid aga ootas reisi lõpp-punkt Warssaw ja sealne 5-tärni Radissoni hotell.
Kõigest lähemalt juba kolmandas reisikirja osas – veidi Warssawit, toidu-kriitiku tagasiside ja turisti-nodi ülevaade.
Loe reisikirja 1. osa siin:
Ja 3. osa siin:
Maamaja blogi 
One thought on “Reis Poola vol 2”